Mis on harknääre ? Ladina keeles thymus, immuunsuse organ.
Meditsiiniliselt on ta väheuuritud ja tema roll on alahinnatud.
Teatakse, et lastel on suhteliselt suur tüümus, aga täiskasvanutel on väike või pole teda enam üldse ja immuunsus tagatakse mingil muul kombel.
Tegelikult on see üks sisenõristusnääre, mis võib mängida vaimsete võimete potentsiaali avamisel olulisematki rolli kui käbinääre.
Ta asub südamekeskuse kohal rinnaluu all, hingetoru hargnemise piirkonnas ja on otseühenduses südametšakraga.
Harknääre on elujõuvibratsiooni keskus, millest sõltub eluenergia vägi ja jõulisus.
Täpsustuseks.. sagedus on reaalsus, vibratsioon on reaalsuse võnge.
Näiteks mõni madalamas sageduses (reaalsuses) viibiv inimene võib väga tugevalt vibreerida ja kõik tema halvad soovid täituvad kui võluväel.
Ja mõni kõrges sageduses viibiv inimene võib muudkui palvetada ja häid soove Universumi poole lõputult teele saata, aga mitte miski ei õnnestu ega lähe täide, sest tema vibratsioon on nõrk ja energa ei liigu.
Seega sinu vägi sõltub ainult sinu vibratsioonist.
Harknääre ehk elujõuvibratsiooni keskus areneb lastel välja 2-eluaastaks nagu käbinääregi.
Suurim kaal on puberteedieas – 35 g.
Siis hakkab harkääre kärbuma. 25- aastaselt – 25 g, 40-aastaselt 18 g ja 60-70-aastaselt kõigest 6 g.
Osaliselt on süüdi harknäärme kärbumises ebatervislikud eluviisid, ebateadlik toitumine, kodukeemia ja kosmeetika kasutamine, saastunud õhk, mürgised ravimid jne.
Aga energeetiliselt hävitab harknääret negatiivne energia.
Mida rohkem inimene kinnistub piiratud tavateadvuse tasandile ja sulgub südamekanal (kui tunded ja südametunnistus jäävad tahaplaanile), seda rohkem atrofeerub harknääre.
INIMENE, ÄMBLIK JA HARKNÄÄRE
Mõtlemisainet Luule Viilma poolt:
Ühisosa inimesega. Olemisest “keegi”. Hirmust ja harknäärmest.
Läbi lihtsamate eluvormide inimeseks arenemine tähendab, et me oleme kunagi ka ämblikud olnud. See tähendab, et igas inimeses on, siis kui vaja, ämbliku energiat. See on vajalik, et osata olla keegi ka siis kui me ämbliku elust midagi ei mäleta. Alateadvus teab kõike.
Kes elutõde leida püüab, see austab kõike elavat. Ta tabab end aegajalt rõõmsalt äratundmiselt, et ta on nagu ämblik osanud ühe töö nii filigraanselt ära teha, et mingit eelnevat peent planeerimist ja mõõtmist polnudki vaja teha. Sisetunne juhtis ja tulemuseks oli täiuslik töö.
See inimene julgeb järgmiselgi korral oma sisetunnet uskuda ja keegi ei saa aru kust ühel inimesel nii kuldsed käed võivad pärit olla. Inimene ise ei oska ka öelda, et ämblikult, aga ega see polegi tähtis. Ämblikul oleksid nagu silmad igal pool, seepärast oskab ta kõike üheaegselt arvestada. Tema silmadeks on tema kootud võrk. Teda pole läheduseski kui ta võrk maha rebiti, aga ta tegi uue võrgu nagu võluväel jälle valmis, kusjuures täiusliku nagu alati. Ämblik töötaks nagu arusaamaga, et kui vaja, siis vaja, mis siin ikka nuriseda. Tema võrgukudumise jälgimine tekitab sõnulseletamatu lugupidamise täiusliku töötegemise vastu.
Kui ämblik koob ühte tuppa võrgu, siis ta võib ise ükskõik kui kaugel olla, aga ta teab, mis selles toas toimub.
Ämblikuvõrk on bioloogiline tagasisidega informatsioonisüsteem, mis tagab isereguleeruvate protsesside kulgemise tingimusel, et ei ämblikku ega võrku ei hävitata. Samasugune on ka harknääre ja lümfisüsteemi töökorraldus.
Kui Te hävitate ämblikke ja võrke, siis hävitate märkamatult oma harknääret ja lümfisüsteemi.
Aga kui Te vabastate oma tahtmist olla keegi ja kõiki tahtmisi, mis pähe tuleb, siis ämblik läheb Teie elukohast ise minema ja ämblikuvõrgud muutuvad ise tolmuks.
Kas te olete kuulnud, et vanasti pandi haavadele ja eriti halvasti paranevatele haavadele ämblikuvõrku peale. Vanaaja inimesed ei teadnud, et ämblikuvõrgul on lümfi energia ja lümf on puhastaja, aga nad tundsid seda ja tegid nii, nagu tunne ütles. Üks mees, kelle koerahammustusest mädanema läinud käsi ei tahtnud ega tahtnud vaatamata headele rohtudele paraneda, lasi oma ämblikku vabaks ja pani ööseks haavale ämblikuvõrku peale ja järgmisel päeval polnud haaval enam mäda ega turset. Paranemine võttis 3 päeva aega. Mees imestas ainult ühe asja üle: armi ei jäänud.
Kui inimene on keegi, siis ta liigub kiirelt ja kergelt nagu ämblik võrgul.
Aga kui ta tahab olla keegi ja oma tahtmisest, mida tõestada tahab, sõltuvusse satub, siis ta liigesed hakkavad kurbusest tasapisi raskemini liikuma.
Hommikul peab tiheda tursevedeliku peletamiseks tublisti vaeva nägema, et liikuma saada. Mida rohkem inimene ennast sellest kõigest alandatuna tunneb, seda tõenäolisem on liigeste põletiku diagnoos. Mida rohkem ta oma halva olukorra heaks räägib nii, et isegi oma silmakirjalikkust uskuma hakkab, seda lähemal on reumaatiline liigesepõletik. See tavaliselt ühe liigesega ei lepi.
Ämblik on kiire, aga ta ei kiirusta.
Kiirustav inimene, kes tahab olla keegi, on nagu ämblik, kes teisi nagu kärbseid oma võrku püüab. Tema filigraanselt väljatöötatud ja enda poolt heaks tunnistatud süsteem muutub autoritaarseks juhtimissüsteemiks, kus kõik luuravad kõikide järgi ja kus käsule kohene mitteallumine tähendab hukku.
Harknäärmel on ämbliku energia. Ämblik koob võrku, nagu harknääre loob lümfisüsteemi. Kui inimene on keegi, siis ta harknääre on parajalt suur ja lümfisüsteem on temale vastav. Selline inimene on terve. Nagu tekib tahtmine olla keegi, nii tekivad ka harknäärme ja lümfisüsteemi haiguslikud muutused.
Kui inimene on mina ise, siis ta on ka keegi. Pange tähele kuidas käitub inimene, keda hõigatakse, aga olles suures massis, ta ei kuule täpselt. Ta pöördub hõikaja poole, osutab sõrmedega rinnaku ülaosale ja karjub: “Mina või?” Ta ei osuta kõhule ega rinnaku alaosale, kus asub süda. Ta osutab sinna, kus asub harknääre, sest kui keegi hõikab kedagi, siis läheb käsi automaatselt sinna, kus asub keegi-olemise organ.
Lastel on ta suhteliselt suur tüümus, aga täiskasvanutel on väike või pole teda enam üldse ja immuunsus tagatakse mingil muul kombel.
See tähendab, et lapsed on looduse poolest keegi ja nende keegi olemise organ on paraja suurusega.
Kui vanemad kardavad, et nende lapsest ei tule midagi, sest nende laps ei paista vaatamata pingutustele teiste hulgast millegagi silma, siis lapse harknääre on liiga väike.
Mida suurem hirm, seda suurem on harknäärme hirmukramp ja seda väiksem ta näib.
Aga kui vanematel on kindel eesmärk, et nende lapsest peab ükskõik missuguse hinnaga saama konkreetselt keegi tark või tähtis tegelane ja laps on juba ette tähtsust täis, siis lapse harknääre on liiga suur.
Kui vanematel on ebamäärased ülisuured ambitsioonid oma lapse suhtes, siis lapse harknääre on ülisuur ebamäärane mass, mida samahästi kui pole, sest ta piirjooni pole võimalik leida.
Kui lapsel ka suurena samasugune looduse krooniks olemise maailmavõitmise mõttelaad püsib, siis ta suhtub loodusesse üleolevalt ja looduse tarkusesse ei usu. Mõttelaadile vastavalt ta harknääre väheneb kuni tasapisi hajub.
Harknäärme vähenemine näitab kui valesti inimene looduse põhjuse ja tagajärje seadust mõistab.
Kes põhjuse ja tagajärje täiesti pea peale pöörab, selle harknääre vajub lümfisüsteemi laiali. Lümfisüsteem peab nüüd sedavõrd võimsamalt tagajärgi likvideerima.
Igal inimesel on vajadus olla keegi.
Hirm teeb vajadusest tahtmise. Kui Te kardate, et Teid ei peeta kellekski kui Teil ei ole seda, mille järgi inimest kellekski peetakse, siis te võite õppida ja töötada, saavutada väga palju ja kõik peavad Teid tähtsaks ninaks, aga nagu Te iseenda peale mõtlema hakkate, nii tunnete ikka, et Te ei ole keegi.
Tunne on üks, aga teadmine on vastupidine.
Mida targem olete, seda rohkem jääb teadmine peale. Häiriv tunne saab alla surutud, aga ta juhib Teid alateadlikult, kasvab pidevalt ja muutub tingimuste esitamiseks: “Kui ma ei tee seda, siis ma pole keegi.” Kuna Te tahate olla keegi, siis Te muudkui teete ja teete kuni haigestute.
Mida rohkem olete ise oma elu heaks teha tahtmisega rabelnud, seda rohkem olete ennast teistele meeldida tahtes ohverdanud.
Seda tõenäolisem on, et kui Te enam nende silma alla ei juhtu, siis Teid nagu polekski olemas. Tunnete, et Teid on unustatud ja teate, mis on põhjus. See on see, et Te pole keegi. Sellise mõtlemisega Te olete haige ja jääte haigeks ka edaspidi.
Tahtmine olla keegi sunnib iseennast halvustama ja ootama, et teised vastupidist tõestaksid. Kui teised sellisest mängust väsivad ja tüdivad, siis inimene haigestub.
1.Ülisuur hirm, et ma ei ole keegi pigistab harknäärme hernekeseks ja lümfisüsteemi hapraks kergelt katkevaks võrgukeseks.
Selline harknääre ja lümfisüsteem on inimesel, kes on vanemate hirmuvalitsemise all elanud ja täiskasvanunagi kardab kõiki ja kõike.
Tugevad vanemad imestavad, kust neile selline nõrk laps on tulnud.
Kaaskodanikud imestavad kuidas inimene nii elujõuetu võib olla.
2. Kui inimene kardab, et ta ei ole keegi, aga tahab saada kellekski, siis ta harknääre on nagu väike ämblik, aga lümfisüsteem hakkab suurenema.
Mida suurem on tahtmine, seda rohkem laienevad lümfiteed ja lümfisõlmed.
Suurenenud lümfisõlmi võib käega katsuda.
Turses või elefantiaasi nime all tuntud jäävat kehaosade suuremaks paisumist võib silmaga näha.
3. Kui inimene on hirmudest üle õppinud olema ja ta on saanud, mida on tahtnud, siis ta lööb oma haarmed laiali nagu ämblik, kes oli nagu pisike kämbuke, aga nüüd sai suureks pikajalgseks ja hirmutavaks.
Enne hirmutati teda, nüüd hirmutab tema teisi.
Kui teda primitiivsel kombel kisades ja karjudes hirmutati, siis hirmutab ta teisi oma jõulise kägistamise ja tühjaksimemisega.
Aga kui teda hirmutati mürgiste hinnangutega, siis ta muutub mürgiämblikuks.
Kui hakkate oma tahtmist olla keegi vabastama, siis ärge imestage kui ämblikku enda seest välja kõndimas näete.
Tehke seda korduvalt, siis näete, et Teie sees on lausa ämblike kasvatus.
Vastavalt sellele, kuidas Te olete ennast kellekski kasvatanud.
Mida rohkem inimene ennast keegi olema sunnib, seda suuremaks kasvab ta harknääre.
Ühel hetkel on ta nagu suure keha ja jämedate jalgadega krabi, kes nagu vähkki oma ei jäta. Raiu või tükkideks.
Kui inimesel on mingi eesmärk, mille kaudu tõestada, et ta on keegi, siis tal tekib eesmärgile vastavasse kohta kehas vähktõbi.
Kui inimene tahab kõiges alati ja igavesti olla keegi: tark, soliidne, intelligentne, siis ta harknääre on nagu enda suurekskasvatamisest ja kokkuvõtmisest väsinud rindkeresse laialivalgunud krabi, keda ennast ei ole, aga kelle tahtmised nagu haarmed haaravad automaatselt edasi.
Sellise haiguse nimi on sarkoidoos.
Iseeenesest ei ole sarkoidoos pahaloomuline protsess, aga kuna ta kahjustab keskseinandit ja kopse, siis ta kulg võib olla pahaloomuline.
Sarkoidoos tekib siis kui inimene tahab ükskõik mis hinnaga tõestada, et ta on keegi, aga ta ei suuda.
Sellisel lootusetuse ja iseendas pettumise hetkel hetkel, kui tekib täielik ükskõiksus enda vastu, vallandubki sarkoidoos.
Pahaloomuliseks muutub see siis kui inimesel on täiesti ükskõikne nende suhtes, kes on takistanud tal kellekski saamast.
Lõpetuseks..
Harknääret on võimalik äratada ja taastada, läbi teadliku energiatöö ja mõtteravi ning südamekanali avamise.
Südamekanali avamisel on abiks mediteerimine, värviteraapia roosat ja rohelise värviga, mantrad, muusikateraapia, afirmatsioonid.
Allikad:
blog.mindvalley.com
Ilona Karula:algolemus.com
luuleviilma.ee
Kommentaarid puuduvad