Naised, kes enam ei karda olla

Meie maailmas, mis pidevalt nõuab šabloonide järgi elamist ja mõtlemist, on raske jääda endaks. 
Nii hirmus kui see ka pole, on enamus harjunud jälgima enda peegeldust võõrastes silmades. 


consciouslifestylemag.com
Aga on olemas naised, kes enam ei karda... 
Ei karda olla, ISE, iseendana – 
selles kõige raskemas rollis.

Kes on see tõeline naine - naine, kes oma kogemustest ja vigadest on endasse kogunud selle kõige väärtuslikuma, kõige hinnalisema. 
Sest nüüd ei kuluta ta ennast enam tühjale-tähjale ja hindab seda, mis tõesti on oluline.

Jah, on tõesti olemas sellised naised, kes enam ei karda. Kelle jaoks on juba hilja karta. Karta mitte meeldimist. Mitte nõuetele vastamist. Mitte teadmist. Mitte jõudmist. Oskamatust küpsetada napoleoni kooki. Valmistada plovi. Kulme õigesti „joonistada”.

Nad ei karda üle küsimist. Paista välja rumal. Neil on, mida suvel selga panna. Sügisel samuti. Ning see ei ole probleem. Nende elus on üha vähem tühikuid. Enam ei ole õudne olla sirgjooneline ja otsekohene. Võivad olla viltu. Tähendab, et ilu on seespool. Nad ei karda uppuda. Sest juba ammu elavad sügavuses. Nad ei häbene nutta. Ei kurvastusest ega rõõmust. Naerda ka oskavad.

Neil on juba hilja karta halle juukseid. Nad ei närvitse enam. Nüüd on kõik puha naeratusest. Neil on juba hilja karta, mida arvavad teised. Kolleegid. Sugulased. Inimesed.

Juba ammusest ajast on neil ükskõik, kas miski on pestud. Puhastatud. Gluteeniga või ilma. Nad söövad seda, mida tahavad. Neil ei ole hirmus teha seda öösel. Üldsegi ei ole häbi. Nad teavad, et suitsetada ja juua – ei ole kahjulik. Kahjulik on mitte hingata. Mitte tahta.

Neil on ükskõik. Kas ta tuli koju kell 18:30 või 21:00. Kui ta armastab. Ei kiirusta. Peamine – ta on olemas. Nad ei karda enam olla üksi. Oskavad mitte näha seda, kes ei märka. Minna ära selle juurest, kes eemale tõukab.
Neil on, mida öelda. Ja on, millest vaikida.

On, mille eest palvetada. Neil on kõik kogu hingest. Nad on kellegi hingele kosutuseks. Nad ei karda näida rumalad. Paksud. Kõhnad. Nad juba ammu lõpetasid näimise. Ja hakkasid olema.

Tegema seda, mida armastavad. Armastama seda, kes armastab. Magama sellega, kellega ei uinu. Isegi, kui väga tahaks.

Ütlema oste. Mitte keerutades. Lokke. Ennast. Mitte sirgendama juuksekiharaid. Aga hoidma selga sirgelt. Vaatama lolle läbi sõrmede. Kuulatama vaikust.

Mõru šokolaad on neile magus. Nad oskavad hinnata aega. Hommikut. Päeva. Õhtut. Ööd. Nad ei sunni tütart. Ei käi pojale peale. Nad on tegutsemistega hõivatud. Enda omadega. Nad oskavad olla iseendaga. Iseendana.

Nad ei süüdista enam isa. Armastavad ema. 

Nad ei karda surra. Sest – elavad.

On olemas naised, kelle jaoks on juba hilja karta.


/Marina Stepantšenko/


Tõlkinud Ingrid Soosaar (Prass)
CopyRight ©

Postita kommentaar

Copyright © Manaratas. Designed by OddThemes