Jutustus kahest kannust

Igaühel meil on oma päris erilised omapärad ja puudused, mis teevad meie elu huvitavaks ja elamisväärseks.


pixabay.com/en
Oli ühel vanal naisel kaks suurt kannu. Need kumbki rippusid tema õlgadel oleva kaelkookude vastasolevates otstes.

Ühel neist oli suur mõra, aga teine oli täiesti terve ning mahutas alati täiskoguse vett.

Selle pika tee jooksul, mis oli jõest majani, tühjenes katkine kann alati poolest saadik, nii et vett jäi järgi ainult pool kannu.

See juhtus kahe aasta jooksul iga päev – vana naine tõi koju ainult poolteist kannu vett.

Veatult terve kann oli alati oma töö üle väga uhke, aga vaene praoga kann häbenes oma puudust ning oli häiritud, et tema suudab teha ainult pool sellest, milleks ta loodud oli. 
 
Kahe aasta möödudes oli praoga kann veendunud oma äärmises puudulikkuses ja ta pöördus vana naise poole:

Mul on häbi oma mõra pärast, mille tõttu kogu teekonnal sinu majani voolab vesi maha.”

Vana naine muheles:

Kas märkasid, et sinu teepoolel kasvavad lilled, aga teise kannu teepoolel mitte? 
 
Sinu teepoolele külvasin ma lillede seemneid, sest teadsin sinu puudusest. 
Nii kastad sa iga päev neid, kui me koju läheme. 
Kahe aasta jooksul olen ma saanud murda neid imelisi lilli ja kaunistada nendega lauda. 
Kui sa ei oleks olnud selline nagu sa oled, siis sellist ilu ei oleks olnud ega oleks olnud ka meie majal sellist au.


Õppige mitte ainult vaatama, vaid ka nägema!

Igaühel on oma päris erilised veidrused ja puudused.
Aga on ka eripärad ja praod, mis teevad meie elu vaid huvitavamaks ja elamisväärsemaks.
Lihtsalt on vaja võtta kõiki nagu nad on ja näha selles head.
Niisiis, kõik praoga kannus sõbrad, rõõmustage imeliste päevade üle ja ärge unustage nautida lillede lõhna teie teeraja poolel!



Tõlkinud Ingrid Prass / Soosaar
CopyRight ©


Postita kommentaar

Copyright © Manaratas. Designed by OddThemes