Sa teesklesid kaua, et oled õnnelik

Elust endast:
Ma imestasin alati, et miks ma tunnen suurt igatsust, kuigi ta on minu kõrval. Pärast lahkuminekut nutsin igatsusest. Ükskord aga nägin ennast maailmaruumis ja karjusin pimedusse selle, kui väga teda igatsen. Ja mu pilk leidis mitte tema, vaid millegi muu. Sain aru, et ma igatsesin enda järele, selle enda osa järgi, mida ma ei lubanud temaga suhtes avalduda...”

KIRI SINULE...
thecenter4lifechange.com
Kartes teda ära hirmutada, tegutsesid sa nii nagu alati.
Sa tegid ennast väiksemaks...

Sa tunnetasid alati, et sa oled tema jaoks liiga hea oma süttiva südame ja nakatava naeruga, oma avatud meele ning tunnete vaos mitte hoidmisega.

Tema jaoks, kes ta armastas, et kõik oleks kerge ja lihtne. Et ei oleks midagi tõsist, ei midagi sügavat, ei midagi keerulist. Mitte midagi, mis sunniks teda mõtlema ja tunnetama.

Kartes teda ära hirmutada, käitusid sa nii nagu alati. Sa tegid ennast väiksemaks.

Tükike tükikese järel kiskusid sa endast need osakesed, mis, nagu sa arvasid, on tema jaoks liiga keerulised. Seejärel aga panid sa need vana kasutatud raamatu lehekülgede vahele. Selle raamatu, mis varjab kõiki sinu osasid, mida sa kardad maailmale näidata.

Sa tegid ennast palju juhitavamaks, palju arusaadavamaks, palju kergemaks suhtlemisel. Sest kui see on see, mis laseb tal sind vastu võtta ja sind tahta, siis võibolla osutub see ükskord selleks, mis lubab tal sind armastama hakata.
Sa teesklesid kaua, et oled õnnelik. 

Ning vahel tundus sulle endalegi, et sa olid tõesti selline. Aga vahel need ärakistud osakesed kutsusid sind, ja siis igatses su keha neid tagasi, et saada jälle täisväärtuslikuks. Selle peale vastasid sa neile: „te olete liiga keerulised, te ainult hirmutate ta minema, kui jälle minuga ühinete.”

Sa püüdsid ennast veenda, et sa võid elada ka nii, lihtsalt nagu kummitus – ei keha, ei hinge. Aga sa tundsid ennast tühjana, tühjaks tehtuna ja kurnatuna. Ja veel tunnetasid sa ennast kaalutuna, sest sa püüdsid vastu pidada viimaste jõuvarudega. 

Sa vajasid neid enda osakesi, mis hoidsid sind paigal ja mis tegid sind üheks tervikuks.
Ja nii, tükikese kaupa, kord korraga, hakkasid sa ennast taastama. Aeglaselt, vaikselt. Ehk ta ei märka? Ja isegi kui märkab, võibolla ta sellest hoolimata õpib armastama neid sinu täiendavaid osasid?

Mida täisväärtuslikumaks ja terviklikumaks sa muutusid, seda raskem oli varjata oma tõelist natuuri. Tasapisi hakkasid sa jagama seda, mis oli kogunenud su südamesse, ütlema välja oma mõtteid.

Ennastunustavalt naerda, lubada endale rõõme, kurbust, raevu, entusiasmi, hirmu, kindlameelsust, armastust – kõiki oma emotsioone – endast välja voolata lasta. Nagu vesi, mis pisaratena su silmist voolab, mida ta alati kartis. 
Sa tõid endale tagasi oma kujutluse, kire, loomingulisuse, intellekti, keerukuse, intuitsiooni, oma metsiku hinge ja pöörase südame.

Sa said selleks, kes sa oleks pidanud olema alati.

Aga tema läks seejärel minema...
 
Sind sai liiga palju.

Sa süüdistasid end selle eest, justkui oleks teinud midagi mitte nii nagu vaja. Kui sind oleks vähem olnud. Kui sa oleks need enda osad hoidnud saladuses. Kui sa ei oleks teda ära hirmutanud.

Ei, kallis sõber...

Sa ei olnud tema jaoks liiga hea. 
 
Tema oli sinu jaoks liiga lihtne. Teda ei olnud sinu jaoks piisavalt.

Sa vajasid kedagi suuremat, keda ei ole nii lihtne ära hirmutada nagu last.
Sulle on vaja inimest, kellel oleks sõjamehe süda, kes oleks julge, truu, kartmatu ja tugev. Kes oleks sügav, kirglik, universumi keerukusega täidetud. 
Nagu sinagi.

Võibolla sa leiad ta. Aga võibolla ka mitte. Igal juhul ei oma see tähtsust. 
 
Sest tema – ei ole sinu romaani kangelane.

Ja see on tõsi.

Sest sina oled täiuslik. Kõik, mis sulle on vaja, asub sinu sees.



Kathy Parker 

Tõlkinud Ingrid Prass.

Allikas:


Postita kommentaar

Copyright © Manaratas. Designed by OddThemes