Kes armastab oma isa kõige rohkem?

Oli kord hõim. Selle juht oli küll vana, aga tugev endiselt. 
Tal oli kolm täiskasvanud poega. Hommikuti tulid nad isa juurde ja kummardasid.


foto: Ольга Волкова, nat-geo.ru/photo/932214/
- „Isa, sinu tarkus hoiab meid elusana!” - sõnas vanim poeg.

- „Isa, sinu mõistus suurendab meie rikkust!”, teadustas keskmine poeg.

- „Tere, isa!”, ütles noorim poeg.

Isa noogutas meelitatult, aga noorima poja sõnad panid teda kulmu kortsutama. Hiljem läks isa koos jahimeeste ja ühe pojaga jahile. Ainult noorimat poega ei võtnud ta kunagi kaasa.

- „Sina aita siin naistel juurikaid koguda,” - käskis isa noorimat poega.

Noorim poeg tahtis küll ka jahile minna, aga ei tohtinud ju juhi käsku rikkuda.
Ükskord haavas karu juhi kätt. Kogu hõim rõõmustas suure saagi üle, aga juht läks peolt minema, sest tema käsi valutas kõvasti.

Hommikul tulid pojad isa juurde ja nägid, et too on teadvuseta. Käsi oli üles paistetanud ja punetas.

Vanemad pojad teadustasid kohe kõigile, et juht haigestus veremürgistussse, et sellest haigusest pääsu ei ole ja et on vaja valida uus juht. Vanemad pojad pakkusid ennast uueks juhiks, kiites oma väärtusi. Hõimu liikmed otsustasid nädala pärast korraldada vendade vahel võitluse, et kes võidab, see saab ka uueks juhiks.

Samal ajal ravitses noorim poeg isa taimeürtide ja -juurikatega. Ta oli korjamise ajal nende omadusi hästi tundma õppinud. Isal hakkas parem ning ka paistetus alanes.

- „Alles haigena saad sa tundma, kes armastab kõige tugevamini”, ütles isa noorimale pojale.

Kui tuli võitluse päev, tuli isa majast välja täies sõjavarustuses ning teatas karmilt:

„Mina olen hõimu juht ja olen seda surmani, aga peale mind saab juhiks minu poeg!”



/Aleksander Lopatin/

Tõlkinud Ingrid Prass
CopyRight ©

Postita kommentaar

Copyright © Manaratas. Designed by OddThemes