Kummaline lugu

Juba 10 aastat käin ühe hambaarsti juures. Selline oma inimene. Tavaliselt helistan talle sõnadega: „Tom, kuidas läheb? Elus? Hammastega tegeled?”
Arst naljatab siis vastuseks ning me lepime plaanides kokku.

hyser.com.ua/ru/life/
Ükskord aga juhtus midagi imelikku...

Valisin tema numbri, et vastuvõtule registreerida. Pikad signaalid vastuseks, vastab aga nagu poleks ta ise.
Küsin üllatunult:
„Tom, oled sa elus? Kuidas on? Juhtus midagi?”
„Jaa ei... kõik on hästi.”
„Plaanin sinu juurest läbi hüpata.”
(Vaikus)
„Halloo, kas kuuled?”
„Jaa, kuulen. Ei saa sind praegu aidata. Mul on hea kolleeg, annan sulle tema numbri, teeb kõik hästi. Praegu ei ole hea rääkida.”



Sõnumi ta mulle saatis, aga teisele arstile ma helistada ei kavatsenud. Ei olnud isu kuidagi arsti vahetada. Kui täna Tomiga ei õnnestunud, siis valin tema numbri teine kord. Hambad olid samuti nõus ootama.



Mõne aja pärast valisingi jälle tema numbri:
„Halloo, Tom, ma siin mõtlesin, et ei taha hambaarsti vahetada ja valu jäi ka järgi. Ootan sinu ära.”
„Kindel?”
„Muidugi! Oled ju elus, milleks mulle teine arst.”
Tom vaikis natuke ja vastas:
„Rõõmuga aitan sind, aga vaevalt see lähiajal juhtub. Ära oota, muidu läheb sul veel hullemaks.”
Otsustasin mitte alla anda:
„Kategooriliselt mitte, ootan sind nii kaua kui vaja.”
„Hea küll.. olen praegu ära sõitnud. Helista kahe kuu pärast.”


Aeg läks mööda. Jälle helistan. Tom on ikka veel hõivatud ja teeb mulle ettepaneku teise arsti osas. Hammas on juba konkreetsemalt piinama hakanud, aga jäin endale ikka kindlaks.
Minu arst helistab mulle nädala pärast:
„Kuidas on? Vastuvõtul käisid?”
„Mis sa nüüd, Tom! Sind ainult ootan!”
„Tõsi või? Tule siis täna kella 9-ks.”
„Aga võibolla kohe öösel? - vastan natuke sapiselt (hakkasin juba Tomi peale pahaseks saama).


Sättisin õhtul hambakliinikusse minema, kui äkki helises telefon. Meie kohtumise aeg muudeti ümber, teiseks päevaks. Tunnetasin, et Tomil on ebamugav ega hakanud eriti pahandama.


Sain lõpuks Tomi juurde. Arst oli hulga kõhnemaks muutunud, aga oli heas tujus. Astusime tühja kliinikusse sisse. Selline imelik tunne nagu oleks mulle lisaaeg pandud. Tom närveeris nii palju, et isegi tema prilliklaasid muutusid higiseks.


Tööd lõpetades küsis Tom:
„Kuidas plomm on? Mugav?”
„Kõik nagu alati, suurepärane!” Kui palju ma võlgnen?”
Tom on vait. Näen, kuidas tema silmist voolavad pisarad. Segadusse sattudes küsin temalt:
„Mis juhtus?”
„Anna andeks, aga raha ei ole vaja. Sa ju ootasid mind!”


Selgus, et Tomil oli olnud insult. Ta oli osaliselt halvatud. See oli raske juhtum, arstid ei olnud kindlad, kas ta hakkab tavalist elu elama, rääkimata siis veel hambaarsti töö praktiseerimisest. Perekond lasi käed rüppe. Aga Tom rääkis:
„Ma ei anna alla. Patsient ootab mind, ma pean teda aitama.”


Ta harjutas trenazööril ja mõtles ainult sellest, et ma ta ära ootaks. Ma olin tema esimene patsient peale haigust ja ta hakkas uuesti oma jõusse uskuma.




Tõlkinud Ingrid Prass.
CopyRight ©



Allikas:
positiv4ik.net



Postita kommentaar

Copyright © Manaratas. Designed by OddThemes