Ühe silmaga ema

Kogu elu olen ma oma ema häbenenud.
Tal puudus üks silm ning ta tundus mulle imelikuna...


ua.weblog.26l.mobi
Elasime me vaeselt. 
Isa ma ei mäleta, aga ema... 
No kes annab sellisele korraliku töö, sellisele nagu tema ...ükssilmale. 
Kui mind püüdis ema paremini riietada, siis koolis ma teistest klassikaaslastest ei erinenud, aga tema, võrreldes teiste emadega, selliste ehitud ja ilusatega, tundus koleda korratu kerjusena. 
Varjasin teda niipalju kui vähegi suutsin oma sõprade eest.

Aga ükskord võttis ta kätte ja tuli kooli, sest hakkas igatsema. 
Ning tuli minu ligi kõigi nähes! 
Oleksin heameelega maa alla vajunud. 
Ma jooksin minema, arust ära olles, kuhu jalad viisid. 
Aga teisel päeval rääkis muidugi terve kool sellest, kui inetu mu ema on. 
Mulle igatahes nii tundus. Hakkasin teda vihkama. 
„Oleks parem, kui mul üldse ema ei oleks, kui et sinusugune. Parem, kui sa sureks!”, karjusin ma tookord.
Tema vaikis...

Kõige rohkem tahtsin ma kodunt ära minna, ära oma ema juurest. 
Mida ta mulle ikka anda võis? 
Õppisin koolis hoolega, ja pärast sõitsin hariduse jätkamiseks pealinna. 
Alustasin töötegemisega, abiellusin, sain oma maja. Varsti sündisid lapsed ka.
Elu naeratas mulle. Ja ma olin uhke, et saavutasin kõik ise.
Ema ma ei meenutanud.

Kuid ükskod sõitis ta pealinna ja tuli mulle koju külla. 
Lapsed ei teadnud, et see on nende vanaema. Nad üldse ei teadnud, et neil on vanaema.
Nad hakkasid tema üle naerma. Sest minu ema oli nii korratu. 
Ammune solvumine haaras mind. Jälle tema! 
Nüüd tahab ta häbistada mind minu laste ja abikaasa ees?!
„Mis sulle vaja on? Otsustasid minu lapsi hirmutada?”, sisistasin ma, tõugates teda ukse taha.
Ta vaikis.

Möödusid mõned aastad. 
Saavutasin suurt edu. Ja kui koolist tuli kutse vilistlaste kokkutulekule, siis otsustasin sõita. 
Nüüd ei olnud enam midagi häbeneda. Kokkusaamine läks lõbusalt. 
Enne ärasõitu otsustasin lonkida mööda linna, ning kuidagi iseenesest jõudsin oma lapsepõlvekoduni. 
Naabrid tundsid mu ära ja ütlesid, et mu ema on surnud. 
Nad andsid mulle üle tema kirja. 
Ega ma eriti ei kurvastanud, tahtsin kirja kohe alguses äragi visata, ilma lugemata.

Aga ikkagi avasin kirja. 
„Tere, pojake. Anna mulle andeks kõige eest. 
Selle eest, et ei suutnud sulle õnnelikku lapsepõlve kinkida. 
Selle eest, et sa pidid mind häbenema. 
Selle eest, et ilma loata sinu koju tulin. 
Sul on ilusad lapsed. Ma ei tahtnud neid üldsegi hirmutada. 
Nad on nii sinu moodi. Hoia neid. 
Sa muidugi ei mäleta seda, kuid kui sa olid veel päris väike, siis juhtus sinuga õnnetus, sa jäid silmast ilma. 
Ma andsin sulle enda oma. 
Rohkem ei saanud sind millegagi aidata. Sa saavutasid kõike ise. 
Ma ainult armastasin sind, rõõmustasin sinu edu üle ning olin uhke sinu üle. 
Ning olin õnnelik. 
Sinu ema.”



Tõlkinud Ingrid Prass.
Allikas: 

Postita kommentaar

Copyright © Manaratas. Designed by OddThemes