 |
|
goroskope.net
|
Iga
inimese elus peab olema koht kannatuste jaoks.
Sellise
tõelise kannatuse – sügava, tugeva, võltsimatu.
Peamine
on see aeg kindlameelselt vastu pidada. Või siis ka mitte.
See
sõltub sellest, milline on kuu ja tähtede seis kannataja sündimise
päeval.
Tähendab,
et tuleb vaadata, mis märgis on inimese sünnikaardis Kuu ja/või
Päike.
Sest
mõnel on Kuu märk hoopis tugevama mõjuga ning inimene tunneb
ennast ära just selle järgi.
Seda
enam, et just Kuu näitab sünnikaardis tunnete poolt, mille
kannatused just esile toovadki.
Niisiis,
kui teie Kuu või Päike on järgmises märgis, siis...
JÄÄR
Jäärad
kannatavad kinniselt. Sulguvad endasse ning panevad ukse enda järel
riivi.
Sel
momendil on kõige olulisem – et mitte keegi ei püüaks koputada.
Seda
sellepärast, et Jäär võtab kannatusi kui väljakutset.
Sel
momendil lööb temas lõkkele surmav haare, verine võitlus varjuga.
Ta
lihtsalt ei hoolitsenud selle eest, et uksele saaks riputatud silt
„Ära roni sisse, tapab!”
Aga
kõik täiskasvanud peaksid siiski ju ise taipama. Ei? No vabandage..
Pärast
puistab Jäär selle peotäie tuhka, mis lohutajast järgi jääb,
punasesse kotikesse.
SÕNN
Sõnn
kannatab suurelt. Kõik – kas kuulsite?! - kõik peavad sellest
teadma, kui halb tal on.
Seetõttu
esmajärjekorras kirjutab Sõnn Facebooki hiiglasliku tekstikanga,
milles ta mitteandetult, kuid pedantselt loetleb üles kõik oma
hädad ja kurvastused.
Ja
just selsamal hetkel algavad teiste ülejäänute hädad ja
kurvastused.
Sest
kui kannatavale Sõnnile püüda anda asjalikku nõu, siis „kes
üldse teie käest küsis... mis te ronite sinna, mis pole teie asi,
jobud”.. jne.
Aga
kui kirjutada. „püüa hakkama saada, ole tugev”, siis tuleb
vastu: „midagi targemat ei osanud välja mõtelda või?!”
Aga
kui mitte midagi kirjutada, siis kirjutatakse teid ennast maha.
Surmavaenlased.
Sest teie olete ükskõikne tõbras.
KAKSIKUD
Kaksikud
kannatavad paljusõnaliselt, värvikalt ja ebatsensuurselt.
See
tähendab, et Kaksikud mitte ainult ei kannata, vaid nii üldse
elavadki.
Kaksikud peavad pidevalt köitvat
dialoogi kõigi oma sisemiste loomustega ehk subpersonaalsustega.
Kannatused ei muuda selles maailmapildis peaaegu midagi.
Peale
selle, et kannatavad Kaksikud lähevad dialoogi juurest monoloogi
juurde ning hakkavad seda tegema kuuldavalt.
Pealtkuulajate
jaoks pole mingit vajadust: kõik oma pretensioonid võivad Kaksikud
öelda kellele iganes – kasvõi kõige paremale sõbrale või siis
teisele Universumile.
Aga
kui te äkitselt näete kannatavaid Kaksikuid, siis parem on siiski
peatuda ja kuulama jääda.
Ta
ei hinda teie osalust, aga see-eest saate teada palju uusi sõnu.
VÄHK
Vähid
kannatavad vaikides. Nii, et keegi ei märkaks, aga kõik saaks aru,
et jah..
Nad
nutavad kõvahäälselt vannitoas, avades veekraani pärani lahti.
Nad
käivad vesiste silmadega kodus ringi, aga mitte mingite katsetega ei
saa neid vastama vastusele: „mis juhtus?”
Sest
kui vastata, mis juhtus, siis ju tuleb kõige huvitavamal kohal
katkestada sisemine kinofilm apokalüpsisest.
Just.
Vähk näitab endale haaravat kunstilist filmi sellest, kuidas kõik
surevad, ja tema ka.
Piinavasse
ja jälki surma.
Ning
mitte ükski Bruce Willis
ei tule ega päästa Vähi
maailma katastroofist.
Sest
tema on ise Bruce Willis ning parandab kohe kõik.
See
on „happy end”iga (õnneliku lõpuga) film. Lihtsalt ta ei ole
seda veel lõpuni vaadanud.
LÕVI
Lõvid
lihtsalt ei saa endale kannatamist lubada.
Kannatused
– need on tavaliste surelike jaoks. Aga tema – tema on ju
kuningas või siis
kuninganna.
Nemad
teadupärast ei peereta ega ei nuta ka.
Aga
kuna Lõvi on siiski ka elus inimene (mitte müstiline olend nagu
Skorpion näiteks), siis tuleb tal
ikka kannatada ka.
No
aga kuidagi on siis vaja ikkagi uhket nägu ja olekut säilitada.
Seetõttu
valib Lõvi ruttu oma alluvate hulgast mingi patuoina välja ja
süüdistab kõikides oma hädades teda.
Nii
muutuvad kannatused õilsaks õigustatud raevuks, mis nõustugem, on
hoopis teine lugu.
Muide,
Lõvi patuoinas olla on vägagi meeldiv. Sest Lõvi ju mõistab, et
tegelikult see õnnetu ei ole milleski süüdi ja seepärast muudab
Lõvi oma õigustatud raevu suuremeelseks helduseks, sellega ise
rahunedes ja
endaga rahule jäädes.
Aga
patuoinale jäävad mingisugused pirukad.
NEITSI
Neitsi
kannatab nagu öökull. Ajab ennast puhevile ja välgutab ripsmeid.
Seejuures
ei saa keegi aru – kas ta kannatab praegu või on ta kogu aeg
selline, sest kurat temast aru saab, sellest kummalisest linnust.
Avaldame
saladuse: Neitsi kannatab kogu aeg. 24/7 režiimis.
Selle
maailma ebatäiuslikkus haavab tema graniidist südant sügavalt,
tema asfaltbetoonist hinge ja kuulikindlat mõistust.
Aga
kuna maailma ebatäiuslikkus on ainus, mis selles maailmas jääb
muutumatuks, siis ei pööra Neitsi oma kannatustele vähimatki
tähelepanu.
Kas
teie märkate, kuidas te hingate? No just. Samammoodi.
KAALUD
Kaalud
kannatavad maitsekalt.
Kaalud
on fatalistid, kes siiralt usuvad, et kui saatus lööb laksuga
otsaette, siis see tähendab, et „on, on vaja.”
Aga
kannatusi lihtsalt niisama vastu võtta – see on talumatu.
Sest
Kaalud ei suuda rahulikult elada, tasakaalustamata kurja heaga.
Kannatused
– kurjus? Tähendab, on vaja võimalikult kiiresti teha endale
midagi meeldivat.
Näiteks
kasvõi süüa natuke. Või siis ennast heas seltskonnas täis juua.
Või
kinkida endale midagi mittevajalikku, aga ilusat, sest millal siis
veel, kui mitte praegu, eksju?
Üldiselt,
kui lähedased lõpuks Kaaludeni jõuavad, et neid emmata, lohutada
ja millegi maitsvaga sööta, siis nad tavaliselt avastavad, et
lohutada pole enam kedagi.
Seda
seetõttu, et Kaalud on juba kuhugi Lõunamere saartele kihutanud.
Koos
kauni kaaslase ja kohvriga, mis on täis ilusaid uusi rõivaid,
veinipudel kaenlas, kübar või kaabu peas.
Meie
vaesekene...
SKORPION
Skorpionid
ei kannata üldse. Põhimõtteliselt.
Sest
ei ole maailmas sellist jõudu, mis võiks sundida Skorpioni
tõeliselt kannatama.
Selles
ongi tegelikult probleem.
Kuna
Skorpionid on siiski elavad inimesed (oleme ise ka šokis, aga see on
tõsi), siis ümbritsevale maailmale mitte reageerida – selleks
neil jõudu ei ole.
Seepärast
nad vihastuvad. Kannatamise asemel.
Aga
see on nagu te teate... oi-oi.
Seepärast
kui Skorpion on vihane – see on hullem kui Godzilla.
See
on hullem kui premenstruaalse
sündroomiga Godzilla,
saate ju aru, mis see tähendab.
See
on – oi-oi.
AMBUR
Amburid
kannatavad alatult. Ei, see on tõde.
Kõigil
ülejäänud Amburi juhtumitel on ta õilishing ja vaprus ise, kõigi
laste parim sõber.
Aga
näed, kannatused löövad Amburi põlvist nõrgaks ja pikali maha.
Siis
kutsub õnnetu Ambur enda ligi kõiki oma sõpru, lubades neile
maitsvaid kokteile ja ohjeldamatut rõõmupidu.
Ega
valeta. Kokteilide kohta.
Aga
ohjeldamatu rõõmupidu seisneb järgmises: Ambur hakkab pikalt ning
sõnaohtralt soiguma oma raskest saatusest.
Sõbrad
ei pea siis teda mitte ainult lohutama, vaid ka olukorda analüüsima.
Ja
veel kord analüüsima. Ja veel...
Üldiselt,
Ambur saab ennast tühjaks valama hommikuni.
Siis
kogub ennast ja rahuneb.
Seda
sel momendil, kui täiesti nõrkenuna kukuvad laua alla isegi
Kaljukitsed ja Neitsid.
Vaat
see on kannatamise jõud. Seda me mõistame. Võimas!
KALJUKITS
Kaljukitsed
kannatavad tasakaalukalt. Ning toimekalt.
Kaljukits
ei mõtle kunagi: „Mille eest mulle see?!”
Kaljukits
mõtleb: „Noh, hea küll. Võtame siis selle. Huvitav, mida sellest
võimalik ammutada on?”
Loomulikult..
kasulikku.
Ja
kujutage ette.. saabki.
Mitte
ainult elukogemust ja õppetundi tulevikuks.
Seda
võib iga lollpea saada.
Kaljukits
ammutab välja ka maagilise penalti – stiimuli tegutsemiseks.
Selles
mõttes, et avab sisemised peidetud ressursid.
VEEVALAJA
Veevalajad
kannatusi ei salli. Pigem sureb, kui kannatab.
Nimelt
seda ta siis teebki.
Heidab
hüvastijätva pilgu kõigele sellele, mis talle selliseid kannatusi
tõi,
ohkab
tasakesi, ja mitte midagi üteldes läheb diivani taha. Surema.
Aga
seda ei näe tavaliselt mitte keegi, sest Veevalaja teab,
et
selles ilmas ei anta inimesele isegi surra rahulikult.
Tingimata
tikub keegi oma rumalate küsimustega ligi.
Seetõttu
on ümbritsevad veendunud, et Veevalaja ei ole üldse võimeline
kannatama, et nad on kogu aeg reipad ja lõbusad.
Aga
tegelikult Veevalaja suri täna. Viis ja pool korda.
Ja
tõusis jälle ülesse. See on ju Veevalaja.
KALAD
Kalad
kannatavad maaliliselt.
Kahvatu
näoga krahvinna jookseb tiigi juurde, oo jaa. Jookseb ennast
uputama, mõistagi.
Sest
NÕNDA kannatada – see käib tal üle jõu.
Peaasi,
et tiigi juures ei oleks mingit vastikut Neitsit, kes tingimata
ütleb:
”Ah
nii siis tapate end? Nii te ju ei tapa end!”
Ei,
las parem olla lähedal mõistvad inimesed, kes ei sega Kaladel
kannatamast.
Sellest
mõttes, et.. ei sega nautimast.
Et
kui peenelt nad tunnetavad, kui sügavalt läbi või üle elavad..
kõik ikka nägid?!
„Oo, saatuslik öö...!”
Tõlkinud Ingrid Prass.
CopyRight
©
Allikas:
Postita kommentaar