Valge lill

plants.wemakedirtlookgood.com/encyclopedia/
Oli kord ühel rahval uskumus – see, kes murrab mäe otsas kasvava valge lille, saab õnnelikuks.

Mägi ise aga olevat nõiutud. Mägi värises pidevalt. Keegi ei suutnud ennast sellel hoida.
Sellegipoolest leidus alati julgeid, kes püüdsid mäe otsa ronida.

Ükskord otsustasid kolm sõpra samuti õnne proovida.
Enne, kui mäkke ronida, astusid sõbrad kohaliku targa juurest läbi, et nõu küsida.

Tark soovitaski: „Kukud seitse korda, tõuse kaheksa korda.”

Läksid siis kolm sõpra mäe juurde. Kõik lähenesid eri külgedest.

Tunni aja pärast tuli esimene noormees tagasi, üleni sinikaid täis.
„Ei olnud targal õigus”, ütles ta. „Ma kukkusin seitse korda, aga kui kaheksas kord tõusin, siis nägin, et olen ainult veerandiku mäest läbinud. Siis otsustasin tagasi pöörduda.”

Teine noormees saabus kahe tunni pärast ja sõnas:
„Tark pettis meid. Ma kukkusin seitse korda, aga kui kaheksas kord tõusin, siis nägin, et olin ainult ühe kolmandiku teekonnast läbinud. Otsustasin tagasi tulla.”

Kolmas noormees tuli ühe päeva pärast, valge lilleke käes.
„Kas sina siis ei kukkunud?”, küsitlesid teda sõbrad.
„Võimalik, et kukkusin sada korda, aga võimalik, et ka rohkem. Ma ei lugenud.”, vastas noormees.
„Miks sa siis ei jätnud seda kõike?”, imestasid teised.
„Enne, kui mäkke minema hakata, õppisin ma kukkuma”, naeris noormees.

Tark aga, kes seda juttu kuulis, ütles: „Ei. Ta õppis mitte kukkuma, vaid tõusma!”




Tõlkinud Ingrid Prass.

Postita kommentaar

Copyright © Manaratas. Designed by OddThemes