 |
| plants.wemakedirtlookgood.com/encyclopedia/ |
Oli
kord ühel rahval uskumus – see, kes murrab mäe otsas kasvava valge
lille, saab õnnelikuks.
Mägi
ise aga olevat nõiutud. Mägi värises pidevalt. Keegi ei suutnud
ennast sellel hoida.
Sellegipoolest
leidus alati julgeid, kes püüdsid mäe otsa ronida.
Ükskord
otsustasid kolm sõpra samuti õnne proovida.
Enne,
kui mäkke ronida, astusid sõbrad kohaliku targa juurest läbi, et
nõu küsida.
Tark
soovitaski: „Kukud seitse korda, tõuse kaheksa korda.”
Läksid
siis kolm sõpra mäe juurde. Kõik lähenesid eri külgedest.
Tunni
aja pärast tuli esimene noormees tagasi, üleni sinikaid täis.
„Ei
olnud targal õigus”, ütles ta. „Ma kukkusin seitse korda, aga
kui kaheksas kord tõusin, siis nägin, et olen ainult veerandiku
mäest läbinud. Siis otsustasin tagasi pöörduda.”
Teine
noormees saabus kahe tunni pärast ja sõnas:
„Tark
pettis meid. Ma kukkusin seitse korda, aga kui kaheksas kord tõusin,
siis nägin, et olin ainult ühe kolmandiku teekonnast läbinud.
Otsustasin tagasi tulla.”
Kolmas
noormees tuli ühe päeva pärast, valge lilleke käes.
„Kas
sina siis ei kukkunud?”, küsitlesid teda sõbrad.
„Võimalik,
et kukkusin sada korda, aga võimalik, et ka rohkem. Ma ei lugenud.”,
vastas noormees.
„Miks
sa siis ei jätnud seda kõike?”, imestasid teised.
„Enne,
kui mäkke minema hakata, õppisin ma kukkuma”, naeris noormees.
Tark
aga, kes seda juttu kuulis, ütles: „Ei. Ta õppis mitte kukkuma,
vaid tõusma!”
Tõlkinud Ingrid Prass.
Postita kommentaar