Ameerika põlisrahva tarkuseterasid

Avaldatud 7. nov. 2017
Lisa kommentaar

Positiivne inimene näeb
positiivseid märke.
Hinges ei saa paistma vikerkaart, kui silmis pole olnud pisaraid.
Selleks, et ennast kuulda, on vaja vaikusepäevi.
Kui sa märkad, et kappad surnud hobusel, siis roni maha.
See, kes vaikib, teab kaks korda rohkem kui lobiseja.
On palju võimalusi, et lõhnata nagu skunks.
Kõigepealt vaata, mis jäljed jätsid maha sinu mokassiinid, enne kui mõistad kohut teiste inimeste puudujääkide üle.
Kodumaa on seal, kus sul on hea.
Iga inimese sees käib võitlus kurja ja hea hundi vahel. Võidab alati see, keda sa toidad.
Kui sul on midagi öelda, siis tõuse püsti, et sind nähtaks.
Mitte alati ei osutu vaenlane vaenlaseks, sõber sõbraks.
Ärge mõistke inimese üle kohut, enne kui pole käinud kaks kuud tema mokassiinides.
Kõigel selles maailmas on oma laul.
Laps – külaline sinu kodus: toida teda, õpeta ja lase minna.
Isegi surnud kala suudab ujuda pärivoolu.
Elu voolab seest väljapoole. Järgides seda mõtet, saad sa ise tõeks.
Hästi öeldud sõna on parem täpselt visatud kirvest.
Räägi lastega, kui nad söövad. Siis sinu poolt öeldu jääb, isegi, kui lahkud.
Inimene peab oma nooled tegema ise.
Kui seote hobuse posti külge, kas siis tõesti ootate, et ta muutub tugevamaks?
Kõigel siin maa peal on oma eesmärk, iga haigus on ravim, mis ravib seda. Iga inimene – ettemääratus.
Konn ei joo lombist, milles ta elab.
Ütle mulle, ja ma unustan. Näita mulle, ja ma ei suuda meelde jätta. Meelita mind osa võtma, ja ma mõistan.
Armasta maad. See ei ole päritud sinu vanematelt. See on sulle laenuks antud sinu laste poolt.
Teadmine on peidetud iga asja sisse. Kunagi oli terve maailm üks raamatukogu.
Kui viimane puu saab raiutud, kui viimane jõgi saab mürgitatud, kui viimane lind saab kinni püütud – alles siis mõistate, et raha süüa ei saa.