Loomade tunnetusest, inimesest ja neljandast mõõtmest

desktopbackground.org
Neljandas mõõtmes ei ole aega
Paras tehnikasaavutus oli kanda rotid ajas mõni minut tagasi, mida ka mõõta ja tõestada saaks, nö miniajamasinaga. Kuid USA teadlaste katsed siirata elusolendid tehnika abil neljanda mõõtme kaudu teisse kohta tuli esialgu sinnapaika jätta: selgus, et katsealuste eluskoed olid kas lahustunud või valesti paigal. Sest kesse koos füüsilise kehaga astraalrännule pääsekski. 
 

Muinasaja nõidadel läks ruumis ülekandumine korda ilma tehnika abita ja ehk oligi õige, et nõia koed paiknesid neljandas mõõtmes teisiti, moodustades hoopis teise olendi, ju polnud need füüsilist laadi koed. 
 

Samamoodi toimib väikelastele ruumitaju õpetav lauamäng: kolmnurksesse avasse asetatakse kolmnurk, nelinurksesse avasse nelinurk jne. Kui paigutaksime kolmnurga nelinurksesse avasse, siis üks kolmnurga nurk võiks saada neljasse erinevasse asendisse, kuid ei täidaks mitte kuidagi neljanurkset ava. 
 

Rotid lahkuvad laeva pardalt enne, kui laevahukku põhjustavad muutused on tekkinud. Loomad lahkuvad maa-aladelt enne, kui kõige tundlikumad aparaadid võivad ennustada maavärinat. Koduloomad reageerivad looduslike õnnetuste lähenemisele hiljem kui metsloomad. Ka linnud lahkuvad enne, kui tuumareaktor viga ilmutab. 
 

Kui kaugele ulatub loomade minevikku ja tulevikku nägemise võime? Teadlased uuriksid meelsamini, kui pikk on looma mälu ehk retrospektiivne nägemine. Palju huvitavam oleks teada, kui ulatuslik on nende perspektiivne ehk ettenägemisvõime.  
Loomade olevik on inimese omast laiem, sest vaatediapasooni kuulub ka veidi minevikku ja tulevikku, mille valikud kuuluvad loomulikult kokku käesoleva hetkega. Loomade olevikutunnetus on mitmekülgsem ja värvirikkam, nagu ka nende lõhnade maailm. Huvitav, kas ka tulevikul ja minevikul on loomade jaoks erinev lõhn? 
 

Loom jääb neljanda mõõtme olevuseks ka ärkvel olles
Loom elab meie kõrval oma maailmas. Ta elab meiega paralleelses maailmas siinsamas me kõrval, ja niipalju kui meie maailmad kattuvad, saame temaga suhelda. Selge, et ühe inimese puhul kattuvad maailmad rohkem, teise puhul vähem. 
 

Miks mõni jahimees käib metsas päevad läbi ega kohta kedagi, aga teise inimese ees tulevad loomad ise välja ja vahivad uudishimuga? Loomad tundvat inimese "lõhnast", arvavad mõned loomateadlased, kes on loomadega ka praktikal tegelnud. Oma teaduslikes töödes nad seda teadagi ei kirjuta. Sest kuidas linnud, kes väidetavasti ei tunne lõhna, võivad tunda inimest "lõhnast"?
 

Tegelikult on asi darvinistlikust materialismist kaugel: "lõhna" tuntakse astraalkeha kaudu. See on lõhnaga võrreldav tunnetus, mis täpsemini väljendab seda, kas inimene tahab hetkel midagi metsast või mitte, kas ta on metsas loomade ja metsa enese pärast või omakasu taga ajades. Tasub inimesel, kes on metsas metsa ilu pärast, vaid mõelda, et ta tahaks loomale pai või loomast pilti teha, ja ongi loom läinud, sest ta tajus, et inimene tahtis teda endale. 
 

Pühendunuid ja pühakuid ei kartnud kunagi ükski loom, sest nendes inimestes ei olnud enam tilkagi omakasu. Igal pool tunti erakuid, kes talvitusid karu koopas koos karuga või soojendasid ennast mõne suurkassi kaisus. 
 

Kiskjad on oma saakloomadest intelligentsemad, nad oskavad olla rohkem tänulikud kui koduloomad ja kiinduvad oma päästjasse tugevamini kui koduloomad. On küllalt juhtumeid, kus loom tundis aastaid hiljem inimese ära ning maksis talle kätte või tasus heaga. Kiskjaloomad võivad kasvatada inimlapsi, kui nood on veel väikesed ja süütud ning on juhtumeid, kui loomad päästsid ohust ka suuremaid inimesi - kas oma tuttavaid või neid, kes olid siirad ja süütud. Ühelegi kurjale ega kibestunud inimesele loom appi ei tule.

Rottidel on tuvastatud telepaatiline mõttevahetus, jäi ainult uurida ülejäänud loomi. Miks sellega ei tegelda - kas kardetakse, et avastus võtab inimeselt tema iseomistatud looduse krooni tiitli ära? 

Loomad kuulevad teiste mõtteid ning saavad aru inimese mõtetest. Oma liigi vahel vahetatakse mõtteid kuitahes kaugelt ja ollakse teadlikud kõigest liigikaaslastega toimuvast. Mõne teadja, aga ka teadlase arvates on loomadel ühismälu, ühisteadvus ja ühishing. 
 

Inimene on pime
Loomad näevad pimedas mustvalgena, täpsemini koosneb pimedus loomade jaoks mitmekümnest halli värvi toonist. Šamaanid arvavad, et "tolle ilma" valgus, mis inimese jaoks on pimedus, paistab loomadele nagu suur soe valgus.
 

Teadlased imestavad, kuidas puuk, kellel pole silmi, oma ohvri leiab? Kuidas paarituma minevad loomad läbivad sadu kilomeetreid ja leiavadki endale partneri? Kuidas kaslased, kelle haistmine pole eriti kiita, tajuvad saaki märksa kaugemalt, kui haistmismeel lubab? 
Ehk ikka samamoodi, nagu emad teavad, millal lastega midagi halba juhtub, ja armastajad teavad, millest teine hetkel mõtleb või millega tegeleb. Inimese kuues meel avaneb kas armastuse mõjul või mõnes ekstreemses situatsioonis, loomadel on see aga alati avatud. 
 

Kõik elav ja "elutu" loodus on samavõrd elus ja hingestatud, omab teadvust ja on igas mõttes võrdväärne inimesega. Inimene ei ole loomadest täiuslikum, sest loomad näevad meid läbi, ja meie neid mitte. Loomad tajuvad meie sügavamaidki meeleliigutusi, mida meie ise ei julge endale alati teadvustada ning mille kohta me ütleme "alateadvus". 
 

Kui inimene hindab loomade intellektuaalset võimekust, teeb ta näiteks katseid, mis eeldavad parema ja vasema poole eristamist. Seegi on läbinisti inimlik lähtumisviis: kasutades ainult ühte ajupoolkera ja tõrjudes alateadvusesse kõike, mis eeldaks teise ajupoolkera kasutust, ei saa meie aru loomast, kelle jaoks on mõlemad poolkerad koos, maailm terviklik, ka vasem ja parem on sageli üks ja sama. Kui inimesed jagunevad parema- ja vasemakäelisteks ning sellest lähtudes kas vasema või parema ajupoolkera kasutajateks, siis loomadel ei esine käpaeelistust. 
 

Delfiin kasutab ajupoolkerasid vaheldumisi: üks magab ja teine töötab, üks silm kinni, teine lahti (tavaliselt on see vastaspoole silm, kuid mitte alati). Delfiin ei näe und ja tema igal ajupoolkeral on oma unevajadus. Delfiinid tunnevad lõhnu ilma haistmismeeleta, taluvad suurt kuumust ja sügavust, mis näib füüsikavastane. Delfiinide ehitus ja jõudlus ei luba liikuda nii kiiresti nagu nad oskavad - kas nad tõesti liikuvad mõttejõul? Teadlased võivad ajaviiteks vaielda, kas delfiini intellekt on arenenum, kui koertel ja ahvidel, kuid pole loota, et nad tunnistaksid kunagi, et delfiini intellekt on samal tasemel kui inimese oma või on isegi kõrgem - delfiinil, näe, ei ole artikuleeritud kõnet. Samas hoolitsevad delfiinid ja vaalad kogu planeedi biosfääri säilitamise eest. Delfiinid aitavad teisi loomaliike, säilitades ja kaitstes nende biovälja energiaid.




Allikas: 

http://web.zone.ee/ilvi/nuudveidiloomatarkust.htm
http://web.zone.ee/ilvi/indexlynxie.htm

Postita kommentaar

Copyright © Manaratas. Designed by OddThemes