Libaloomadest ja astraalkehast

lemonde.fr
Werewolf, werelynx, werefox... Nende sõnadega käiakse inglise keeles ümber sama kergelt nagu meil: libahunt, libarebane... mistahes liba-. Internetis võib kohata kõike: my werename, his werecard, your werekitty... Nende mõistetega on mängitud, kasutatud neid reklaamina, fantaseeritud nende ümber, vaadeldud läbi folkloori raamide, kuid mitte midagi tõsist libaolendite kohta internetis siiski teada ei saa.


Saksamaal öeldi Werwolf ja Werluchs. Vilkacis ehk "hundisilm" on libahunt läti keeles. Selleks moondumiseks olevat nõid pidanud ütlema "Es gribu būt vilks!" või "...cilvēks!", kui oli vaja muutuda inimeseks (teine asi, kas nõid oma loomalõugadega seda öelda suutis). Ka eesti sõna soend tähendab, et kõige sagedamini käidi libas just nimelt soe ehk hundina.


deviantart.com/tag/werelynx
Arvutimängudes leidub terve hulk igasuguseid libaloomi, nende seas libailves, kes vastab nimele Laxlyn ja ilmub inimese kujul neiuna, kellel on hüpnotiseerivad kollased silmad. Ta on punapea nagu enamik iirlasi, sest oma nõidade rohkuse poolest tuntud Iirimaal tunti kõiksuguseid libaloomi - mitte ainult hunte, nagu meil ja me naaberrahvastel. Eesti uskumused libaloomadest on suuresti mõjutatud naaberrahvaste kujutelmadest, mis sest, et idanaabrid on meidki kunagi nõia- ehk imerahvaks (tšuudideks) pidanud ja soomlased ütlevad libahundi kohta siiamaani ihmissusi või vironsusi ehk "eesti hunt".


Rõss-oborotenj on vene folklooris võimalik ja kohati tuntud, kuid sealgi valitseb hunt - volkodlak. Miks alati hunt? Sellele leidub seletus ühes poola paanide suguvõsaloos, kus naine olla omandanud hundi, "selle kõige lihtsama" moonduse, siis ilvese ja varsti olnud juba valmis saama päris rebaseks. Nii nagu primitiivseid inimesi on alati olnud rohkem kui harituid, valitses sama olukord ka nõidade seas, kus enamik oskas moondada ennast või oma ligimest ainult hundiks. Vahest ei saanudki moondada ilveseks külamatsi, veel vähem rebaseks - ehk oli selline moondus lubatud ainult aadlike või vähemasti kultuuriladviku jaoks.




Keda, kelleks, kuidas ja milleks moondati?
Libaloom ei olnud alati nõid. Teades inimese nime, moondas nõid inimese loomaks. Selline loom hoidus karjast eemale ja tuli taluõue leiba küsima. (Nüüd arvatakse, et iga tallu tulnud loom on marutaudis. )


Harva juhtus, et libaloomal oli inimese teadvus veel kuigi kaua alles. Esimest liiki libaloomadel, keda muudeti päriseks, säilis veel kolme päeva jooksul võime moonduda mõneks minutiks tagasi ja mäletada oma inimelu. Teist liiki libaloomad ei kaotanud oma inimvälimust ja olemust kohe, vaid järk-järgult. Tavaliselt ei teadnud need inimesed, mis nendega öösiti (keskööl, kuu paistel) toimus - või olid nad nii rumalad, et ei pannud muutusi tähele. Teised juba teadsid ja vältisid "libahunti", tema aga imestas, kes oli tema maja ukse seestpoolt täis kriipinud ja toolijalad ära närinud - uks oli ju lukus. Pole ime, et inimene tiriti lõkkele libahundiks olemise eest ja tema tajus seda ebaõiglusena.


Libaloomaks võis muutuda ka peale libalooma hammustust. See "au" langes juba, ümbruskonnaga võrreldes, pisut rohkem arenenud inimestele. See polnud õnnetusjuhtum, vaid inimene oli välja valitud. Pikkamisi hakkas inimene mõistma, kellena ta öösiti ringi liikus, siis võis ta spetsiaalse treeningu abil õppida pikendama loomaks moondumist, kuid kõige raskem ja aegavõtvam ülesanne oli muutudes loomaks säilitada oma inimeseteadvus ja tajuda ennast looma kehas ikkagi inimesena, kasutades oma inimesemälu ja kogemust. Siis võis inimene vaadata oma peegeldust loomana ja hiljem mäletada kõike, mida loomana tegi. Vastasel juhul, olles loom, nägi ta ennast peeglis inimesena.


wikiwand.com/fr/Cynocéphalie
Heal juhul jõudis inimene arusaamisele, et tema libaloomaks olemine oli missioon, siis suutis ta keelata ennast tegutseda rumalalt, näiteks kasutada oma loomaks olemist isiklike arvete klaarimisel. Loomulikult esines "praaki" ka libaloomaks moondamisel ning inimene, kes ei hakanud tegutsema sihikindlalt vastavalt ürituse mõttele, koristati ära.


Need loom-inimesed olid nõiaõpilased, kes enamikus ise sellest teada ei saanudki. Nende arenguteele oli korraldatud sari katsumusi, mille läbimine näitas, kas inimene oli valmis teadvustamaks endale oma nõiaõpilaseks olemist. Isegi siis ei saanud libaloomast hammustatud inimene loomaks muutumist veel päriselt vältida ega muutuda mõneks teiseks loomaks. Nõid aga sai moonduda kelleks ja milleks tahes.


Moondumiseks kasutas nõid ilma- või loogapuud, tegi kukerpalli, keeras ennast järsku ümber või lõi ennast vastu maad. Kukerpallitada tuli nii, et keha jääks paigale loogapuu alla, nõia olemus ise aga saaks edasi. Muinasjuttudes leidub näiteid: kuri võõrasema tõukab kasutütre sillalt vette või viskab aknast välja (kukerpall sooritatud) ning neiu muutub loomaks või linnuks. Samuti visati kasutütrele peale loomanahk, löödi talle lusikaga vastu laupa ja loeti sõnad peale. Midagi sarnast saavutati ka "kokkupanekupunkti" pihta virutades, nagu kirjeldas Castaneda. Libalooma staatusest vabastamiseks pakkusid muinasjutud terve rea meetodeid, alustades looma suudlemisest kuni looma aastatepikkuse teenimiseni välja, kusjuures levinuim abinõu - karusnaha põletamine (vahel koos loomaga) - ei toonud alati soovitud tulemust, vaid sageli lisas äranõiutud olendile needuse, raskendas tema olukorda või pikendas libaloomaks olemist.


Näha, kas loom oli inimene või mitte, sai loogapuu vahelt vaadates või sõlme kasvatatud pihlaka sõlmest piiludes. Usuti, et libavälimus kaob, kui vaadata looma teda läbi rangide või jalge vahelt. Seda nimetati "ära tundmiseks" ning samamoodi võis "ära tunda" ka näiteks haldjat või muud metsaolevust, kes oli pealtnäha inimene, kuid üle vasaku õla pilku heites känd või mõni suvaline ese. 

Libaloomal olevat enamasti ees olnud kaelus ehk valge "põll". Saksamaal ja Taanis usuti, et iga inimene, kelle kulmud olid keskelt kokku kasvanud, käis libahundiks. Libaloom oli kuri siis, kui inimene oli kuri, kuid inimest kulmukuju pärast lõkkele tirides selle üle ei juureldud. Usuti, et libaloom võis elada inimeste seas nende teadmata, koguni iseenda teadmata ning ainult hämaras või uduse ilmaga pärast äikest oli ta loomana nähtav. Usuti, et sellisel inimesel oli looma kasukas pahupidi naha all, igatahes võis ta oma loomaks või inimeseks olemist kuidagi kiiresti pahupidi keerata.


Komi nõiad oskasid luua loomakujulisi viirastusi, et nad eksitaksid jahimehi. Selline loom võib äkitselt ära kaduda, sama tunnus on ka libaloomal. Kes pole kuulnud Alice’st ja irvik-kiisust? Briti folkloristid ütlevad, et libakaslased naljatavad ja naeratavad. Nii liba- kui pärisloomadel on olemas huumorimeel ja nad teevad üksteisele kulul nalja.


users.atw.hu
Vigala Sass teadis nimetada ka muid libaloomi
näiteks võib toonelasse läinud esivanem tulla hoiatama või õpetama järglasi oma tootemlooma kujul. Esivanemad nimelt tegelesid kunagi loomulikuks peetud sodoomiaga ning tootemloom oli see, kellega elati kokku ja kes oli samuti esivanemaks. 

Teised rahvad, nagu ka eestlased enne toonela usu tekkimist, uskusid, et peale surma läheb hing hõimukaitseloomasse ja elab sellena kuni taassünnini. Selle looma küüned olid rahvale amulettideks ja just selleks loomaks võis muutuda kukerpallitades. Ilveseküüned olid sama vägevad kui karu omad, kaitstes omanikku võõra väe eest, ja neid pandi surnutele hauda kaasa, et kurjad jõud keha ei vallutaks. Hiljem hakati uskuma, et just hõimukaitseloomana ei saa minna libasse, näiteks karu või kotkana, kõigi teiste olenditena aga küll. Karu on paljude rahvaste kaitseloom, hunt, kotkas ja ronk samuti, kuid on ka kaslaste rahvaid.


Libalooma sai ka käsitsi teha - see oli nukk, kes täitis peremehe soove, näiteks tõi peremehele värsket liha. Nukku hoiti pimedas keldris saarepuu all või metsas saarepuu õõnsuses ja temaga suheldi pimedal ajal. Väljas käis nuku hing, mitte keha, ja kaasaja šamaanid vaidlevad, kas see hing oli nuku või nuku tegija oma.


Transpordivahendina kasutas nõid libalooma voolava vee ületamisel. Kui nõid moonduks ise loomaks, siis vee ületamisel pidi ta moonduma kalaks või linnuks ja siis tagasi loomaks, mis oli tülikas ja selleks kasutatigi "ratsut". Kui jõel oli tamm, mille taha kogunes kogu jõe negatiivne energia, siis sealt ei saanud nõid üle ka "ratsu" abil ning kaotas pealegi oma väe. Libas käijale soovitas Vigala Sass võtta libasse kaasa emakaru, emahunt, ronk, madu ja kits, et olla igakülgselt kaitstud teiste libaloomade, nõidade ja kurjade hingede eest. Kõige paremaks "ratsuks" ja peremehe kaitsjaks peeti ilvest, sest karu kaitses vaid füüsilist keha ja hunt ainult hinge ning ilves sai hakkama muudegi asjadega.


Libaloomaks, kas looma või inimese kujul, võis sündida emast, kes pole isast olevust tunda saanud, siis tuli lapsesse manalasse kinni jäänud inimese hing. Sel juhul elas laps nagu inimene ning täisikka jõudnuna hulkus täiskuuöösiti loomana. Muinasjuttudes leidub näiteid ka loomana sündimisest, kes mõneks puhuks moondusid inimesteks. Ka vigased lapsed ja ebardid sündisid siis, kui kinnijäänu ajas endale keha: mõni oli lihtsalt valesti "kokku pandud" ning mõnel olid karvad või kalasoomused peal, saba taga või sarvenukid peas, ja hea veel, kui väljapoole, kõigile näha - need inimesed ei olnud nii ohtlikud kui "sissepoole" looma olemusega inimesed, ju usuti, et kalmulised ehk kurja tegemise eest hauas kinni hoitavad hinged taassünnivad algusest saadik kurjana.


Libaloomana võisid ilmuda samuti igasugused olendid: haldjad, painajad, tapetud laste hinged, mõnesse kohta kinni takerdunud surnute hinged ehk kohavaldajad, külmkingad, marrused, vidajad ja muud kurjad olendid. Väidetavasti ei räägi hinged ja vaimud kunagi, libaloomad küll. Libaloomad erinevad ka lõhna järgi: kinnijäänul on raipelõhn küljes, nõial värske taimede lõhn, külmkingast libaloom lõhnab hapupiima ja juustu järele. Metshaldjad võisid muutuda loomaks-linnuks, et hoiatada. Kui nad eksitasid inimest metsa, siis oli inimene midagi valesti teinud. Seevastu vidajad (hälvetused ehk hõlvandused) eksitasid inimesi paljast õelusest. Külmking, kinnijäänud hinged ja tehtud loomad murdsid ohvri maha, kuid ei söönud seda, seevastu libaloomad, naisnõiad ja marrused sõid küll. Kõiki neid olendeid eristanud päris libaloomast üks tunnusjoon - pärislibaloomal olevat olnud 6 jalga.


aminoapps.com/page/music/1648945/metsatoll
Külmking ehk kümnekingaline oli jalutu ehk hõljuv või libisev külm-rõske mittemateriaalne olevus, kes piinas loomi. Päikeseloojangul avatud ukse kaudu pääses ta ka koduloomade kallale, kes nägid hommikul välja sasitud ja palavikus. Külmling võis tulla ka päeval või looma kujul - nagu ka üks eriline kuri naisnõid (võhl, vilu, võlu), kes käis painajana inimeste kallal ja loomi noolimas - nad olid siis siledad ja märjad. See nõid võis olla ka teatud koha painajaks, tegutses igal ajal ja liikus kohinal, nagu oleks linnuparv mööda lennanud.


Marrust ei olnud näha, kuid võis märgata valget pöörist. Marrus liikus pühade öösiti ja 18. päeval peale kuuloomist, eriti võimas oli ta jõuluööl, kuid mitte kunagi täiskuu ajal. Marrus liikus ainult öösiti ja mööda metsi, ta oli kinnijäänu ja võis ilmuda nii inimese kui looma (ka näiteks peata koera) kujul, ometi ei muutunud ta loomaks, vaid seestas loomi. Marruse nimi seostub marutaudiga, sest sakris ja hulluks vaevatud marutaudis loom oligi marruse vallas. Naissoost marrus oli vilp ja sugugi mitte virp (varp, virbitus), kes oli kurjakuulutav naiseviirastus, kes ilmus teelistele ette. (Vilpama tähendab midagi vahule kloppima, aga ka jooksma, vilpus (vilbus) on nõid, aga ka kiiresti liikuv viirastus, vilbas on vilgas ja usin ning vilpsatus on vilksatus. ) Marukatkuemand ehk Vilp tuleb looma sisse, sest tahab tajuda loomaks olemist, ja "ratsutab" oma ohvri enne hulluks, siis surnuks, sest tema astraalne kurjus osutub loomale talumatuks koormaks. Marutaud teeb ara looma julgeks ja vastupidi, sõltuvalt konkreetse looma iseloomust, mitte liigikuuluvusest. Loom tahab juua, tungides vee otsingul isegi inimmajja, kuid ta ei märka vett, isegi vihmapiisku oma kasukal.


Kõikide nende kurjade olevuste nägemine või nende lähedusse sattumine tõi haigusi - inimese hingejõud tõmmati kaasa, sest kinnijäänu üritas selle jõul vabaks pääseda. Usuti, et piisas ka sellest, et olendi nähtamatu vari võis langeda inimese või looma peale, ehk kuri olevus sattus mõne valgusallika ja ohvri vahele. Hilisemal ajal usuti, et viirastuste nägija on juba niigi lähedal haigusele ja surmale, umbes nagu nüüd, mil iga terve, normaalne, kahe jalaga maa peal seisev inimene näebki vaid maiseid asju.


Koerad ning hundid näevad alati libas käijat ja tahavad teda murda. Kui koerte ja huntidega saab teadja kuidagi hakkama, siis metsistunud koerad ei allu isegi suurele nõiale. Libas jälitajate vastu ristati selja taga oksad, tehti ring üle vasema õla, mindi läbi lõkkesuitsu, põgeneti spiraalipidi vastupäeva pimedal ajal ja päripäeva valgel ajal või liiguti ristikheinalehekujuliselt, et kuri ei järgneks, sest usuti, et kuri ei oska liikuda mööda kõverjoont. Seda näivad uskuvat ka loomad, kes, selle asemel et joostes otse jõuda kaugemale, teevad ristikheinalehekujulisi haake ning segavad jälgi.


Head päevad libaskäimiseks olevat 1. , 15. , 19. , 20. , 24. , 28. ja 29. päev peale kuuloomist. 2. päeval puudub libas olijal kaitse, ja kui ta teeb kurja, saab hundid kallale. Libaskäimiseks ei ole üldiselt soovitatav kuutsükli 2. -14. päev. Hoiatatakse, et ainult pühitsetud erakud ja suured nõiad käivad libas 4. , 11. , 18. ja 25. päeval peale kuuloomist. Libas käimiseks ei sobi eriti ka 21. , 22. ja 23. päev, kui libasse ei minda just selleks, et abistada nõrku ja ära ajada kurja. Räägitakse, et alles siis, kui inimene on käinud libas 7 aastat, saab ta väge ja see püsib ka päeva ajal.




MIS ON TEGELIKULT MOONDUMISTE TAGA?


Need uskumused on pärit ajast, mil inimese füüsiline keha ei olnud veel nii tahke ega tuim nagu praegu. Inimese "kolmas silm" ei olnud veel muutunud rudimendiks. 
Astraalkeha peeti inimese teisikuks ja selle olemasolus ei kaheldud. Usuti haldjaid, vaime ja muid astraalolendeid, nendega kohtuti sageli ja satuti ka ise teise reaalsusesse. Nähti palja silmaga inimese astraalkeha, mis eraldus tahkest kehast unes, haiguse korral või siis, kui kiirele liikumisele järgnes järsk seisak (näiteks kokkupõrge), sel juhul liikus astraalkeha edasi ja paiskus füüsilisest kehast välja. Astraal eraldus kergelt ka külakiigel üle võlla kiikudes, samuti kiigelt kukkudes ja kiigelt või kiiresti kiikuva hobuse seljast alla hüpates. Linnuks moondumine kukkudes kaljult ei ole tühipaljas legend, kõrgelt hüppamist harjutati meelega, eesmärgiks mitte niivõrd linnuks olemisest aimu saamine, vaid ennast teatud viisil pöörates suunduti teisse reaalsusesse ning seetõttu välditi kehalisi vigastusi.


pinterest.com/pin/313140980323523826/
Mõned idamaa sektid saavutavad astraalkeha irdumist füüsilisest kehast keerlemise teel ja sama mehhanismi kasutasid kõikide rahvaste šamaanid.  
Monotoonsed rütmilised helid ja keha edasi-tagasi kiigutamine kergendavad samuti astraali välja minekut. On inimesi, kes tänu treeningutele või kaasasündinud omapära tõttu ei vaja astraalkeha väljaviimiseks mingisuguseid abinõusid. Mõned neist on toimuvast teadlikud, enamik mitte. Juhtub, et inimene ei ole teadvuseta ega unes, vaid mõtteisse jäänud ja hetkeks näeb oma kujutlustes selgelt mõnda kohta. Tavaliselt on sel ajal inimese füüsiline keha nõrk ning astraalkeha võtab selle haldamise enda peale. Võib juhtuda, et seda inimest nähakse kuskil, ilma et tema sellest midagi teada saaks. Kui teda ei nähta, siis tajutakse vähemalt tema lähedalolu või lihtsalt mõeldakse talle - kõik sõltub retsipiendi võimetest. 

Kui on kindlalt teada, et inimene ei saa mitte mingil juhul olla seal, kus teda nähti, siis laekub veel ühe juhtumi kirjeldus seletamata juhtumite kogudesse, mida, enamasti salastatuna, leidub igas riigis. Muiste tehti seda aga massiliselt, teadvustatult ja lihtsalt, nagu muinasjutus või laulus: moonduti linnuks ja lennati kallima juurde.


exemplore.com/paranormal/
Kõige rohkem astraalkeha rände - nii teadvustatud kui teadvustamata - toimub ikkagi une ajal. Unenäokeha (astral body, Castanedal nagual) ei pea olema inimese sarnane, vaid võib muutuda esemeks, loomaks, linnuks, putukaks, ilmanähtuseks või loodusjõuks. Arvatakse, et nõid või äranõiutud inimene muutus öösiti loomaks koos oma füüsilise kehaga. See väide aga räägib vastu folkloorile, kus on kirjas: nõia une ajal jooksis tema suust välja hiir ja kui keegi pööras nõia keha ümber, ei leidnud hingeloom tagasiteed kehasse. Kui nõid muutunuks loomaks koos oma füüsilise kehaga, siis poleks, mida ümber pöörata. Järelikult, loomaks muutus nõia mingi muu osa, mida vanasti nimetati irdhingeks. Tegelikult ei peaks füüsilise keha ümberpaigutamine astraali tagasitulekut segama: on ju edukalt üritatud viia astraal välja sõites transpordis ja isegi transiseisundis mööda tänavat kõndides.


Kui hingeloomana koonduv irdhing ei tule kehasse tagasi, siis inimene ei sure, nagu hingushinge lahkumise puhul, vaid läheb hulluks. Kui hingeloom leiab endale uue "kodu", siis toimub seestumine ehk kellelegi teisele inimesele "tuleb vaim peale". 
Irdhing on teisisõnu unenäohing, astraalprojektsioon, astraalteisik ehk transis viibiva inimese teadlik mina, kes võib omada varju ja peegeldust, isegi kuigivõrd tahket kuju. 
Siirdhing on kehast irdunud ja kuhugi siirduv hing, mis võib tulla kehasse tagasi, vahetada keha või jääda kondama, nagu ajusurmas või koomas viibivate haigete puhul, ning lõpuks muutub varihingeks füüsilise keha lõpliku surma puhul. Siirdhinge nähakse vahel, kui äsja surnud inimene ilmutab ennast oma lähedastele. 
Siirdhing võis muutuda haldjaks või kohavaldajaks, või kinni jääda, kui ta oli elus kurja teinud. 
Varihing oli inimese vari ehk teisik ja varjus sisaldus ellujäämiseks vajalik jõud. Kui surnu tuli tagasi oma koduseid vaatama, siis polnud tal enam varju.


Osav nõid, kelle jaoks teadmiste ja kogemuste saamine muutub tähtsamaks, kui oma füüsilise keha maiste hüvedega õnnistamine, võib jääda astraaltasandile kuitahes kauaks. Ta käib vahel tagasi, et hoolitseda oma füüsilise keha eest samamoodi, nagu nõiakunstikauge autoomanik hoolitseb oma sõiduriista eest. Hoopis osavad nõiameistrid oskavad oma maist keha nii ära konserveerida, et see ei sure ega lagune kuitahes kaua. Järgmine aste on tiibetlaste somathi seisund.


mojvideo.com/uporabnik
Astraaltasand on jagatud mitmeks "korruseks", et nii primitiivsemad-agressiivsemad kui ka lausa kurjad külastajad ja asukad ei satuks häirima kõrgemini arenenuid, kuid astraaltasandil on olemas ka olendid ja jõud, mis ei ole liigitatavad ega jagatavad. 
Väidetakse, et astraalmaailma olenditel on üldiselt ohtlikud, täpsemini öeldes destabiliseerivad vibratsioonid. Seetõttu ei jääda astraaltasandile liiga kauaks, vaid üritatakse pääseda kõrgemasse ja peenmateriaalsemasse mentaalmaailma.  
Ennast juba füüsilisel tasandil arendanud ja harinud inimesel ei teki selle üleminekuga probleeme, mõni vägevam võib külastada mentaaltasandit füüsilist keha kaotamatagi. 

Mentaalmaailm on puhas ja loov mõtteenergia ja kurjade mõtetega sinna ei pääse. 
Astraalmaailma kinnijäänud hinged, kelle areng on takerdunud muude asjaolude tõttu, aidatakse edasi mentaalmaailma, olgu nad inimesed või loomad, samamoodi, nagu aidatakse "üles valgusesse" füüsilisele tasandile kinnijäänuid.




Alateadvus või salateadvus?
 
Libahundile on rahvas andnud palju nimesid: moondus, moonutis, liba, inimesehunt, huntinimene, kodususi, nõiahunt, lähuhunt, ahjupealne, sumpur, kaputjalg, libasusi. Libas käimist nimetavad nõiad omavahel jooksmiseks, mängimiseks, tantsimiseks, kondamiseks jne. Libas käiakse haridusliku meelelahutuse pärast ja peale selle on nõiamaailmas olemas palju muid "meelelahutusi", mil pole midagi ühist nõiakeppidega vehkimise ja loitsude karjumisega. Igasugune atribuutika kuhjumine nõiategevuse ümber on šarlatanide nõiamäng või massimeedia karikatuur. Veel väiksema eduga jõuavad nõiareaalsuse tajumisele ligi skisofreenikud ja narkomaanid. Kõige soodsamas seisus on šamaanid ja joogid, teisisõnu, need vähesed edasijõudnud, kes näiliselt teadvusetus seisundis - unes või transis - teevad teadlikult seda, mida kõik teised teevad endale teadvustamata.


shamanhands.com
Enamasti ei tea inimene, et ta une ajal mitte lihtsalt ei vaata unenägusid, vaid ka tõesti käib kusagil väljaspool oma keha. Nägijate sõnul hõljub öösiti ringi päris palju teadvusetuid astraale, ja vähe on neid, kes oma astraalkehas, olgu inimese või loomana, midagi sihikindlalt ette võtavad, veel vähem neid, kes toimunut hiljem kasvõi lünklikult mäletavad. Eristada inimese füüsilise aju produktiks olevaid unenägusid astraalrändudel nähtust ei ole sugugi lihtne ja õppimata seda teha ei saa. Niidiks, millest haarata, üritamaks meenutada astraalis juhtunut, võib olla mõni korduv unenägu, kus inimene tõmmatakse kusagilt läbi, teda tiritakse peast või ta kukub kusagilt alla - selline unenäo lõpp viitab astraalrännakult tagasitulekule. Hoopis suuremat kogemust nõuab teadvustamata astraalrännu mälestustekildude eristamine eelmiste elude mälestustest.


Libaskäija peab olema valmis kohtuma ka omaenda pahupidi-minaga. Inimese kurjus võib olla üllatuseks nii inimesele endale, kui kõigile, kes teda tunnevad. Tegemist võib olla sügavale maha surutud ja alateadvuses aastakümneid varjatud kurjusega, ja koguni sellisega, mis on inimolemusest sügavam. Sel juhul vabaneb see libas olemise ajal, inimene muutub kontrollimatuks ja kuigi inimene ise ei mäleta tehtut, keelatakse tal libaskäimine ära.


Ka tuulispask oli inimese astraalkeha, ainult et kuigi tõsiseid reaalseid purustusi ei saanud see energeetiline ehk peenmateriaalne substants füüsilises maailmas tekitada. 
Samuti ei saanud libahunt murda tahkemateriaalseid loomi, seda tegid kas pärisloomad või libaloomaks käimise süüdistuse esitaja inimene. 

imgur.com/gallery/MurbXlD
Seevastu energeetilisi purustusi võis astraalolija tekitada teistele küll, vahel nii tõsiseid, et need tingivad ka füüsilise keha haigestumise (painaja juhtum). Kui nõid, kelle astraalkeha ei kaalu kunagi üle 3 grammi ja kelle hingetuul ei oma purustavat jõudu, ikkagi maailma seadused "üle kavaldaks" ja midagi füüsilisele tasandile ulatuvat sooritaks, siis jääks ta varsti oma võimetest ja nõiaelu mälestustest ilma.


Libaloomana võib inimene liituda ka pärisloomadega ja osaleda saagi murdmises, mille lõhna ja tunnet hammaste vahel ta võib hommikul ärgates mäletada, kuid mingil juhul ei ärka ta verise suuga, nagu mõnes filmis on kujutletud, ja tavaliselt ei tea ta ka liha maitsest midagi. Astraalolendina sööb libaloom ohvri astraalkeha ehk peenmateriaalset energiat ja veriseks saavad pärisloomade koonud. 

Mis puutub füüsilise keha haavadesse või keha moonutavatesse haigustesse, siis need ei kandu astraalkehale ega meie astraalsele "teisikule". Vastupidi, kahjustades astraalkeha, saame alati mõjutada mõne füüsilise keha funktsiooni (seda teadsid tuulispasa noaga pildujad ja libalinnu hõbekuuliga laskjad).


Astraalkehal on omadus tunda lõhnu ja ta toitubki lõhnadest. Astraaltasandil on lõhnugi palju rohkem, kui oskame füüsilisel tasandil eristada. Teisi energiaga küllastumise viise - silmitsemise, kuulamise ja kokkupuute kaudu - kasutab astraalkeha ka inimese ärkveloleku ajal, taastamaks füüsilise keha eluvõimet ehk pehmelt öeldes röövides teiste olendite ja esemete energiat silma, kõrva ja naha kaudu. Sest tavaliselt on kaasaja inimese füüsilise keha energiakeskused - tšakrad - ummistunud või pöörlevad pahupidi ja füüsiline keha ei saa enese energia varustamisega ise hakkama. Inimene, kes "lüpsab" teist, on reeglina tüütu. Ometi ei tea ta tavaliselt oma tegudest ega ka astraalkehast midagi, muidu õpiks ta oma tšakrate avamise ja leiaks elus palju muud põnevat peale enese isiku teistele kaela määrimise.


youtube.com/watch?v=tMahrwZDDZo
Füüsiline keha eksisteerib kolmandas ja astraalkeha neljandas mõõtmes. 
Loomad eksisteerivad vahepeal ehk neile on antud näha nii kolmanda kui neljanda mõõtme reaalsust. Kassid ja koerad näevad vaime - see on teada asi. Huvitav on jälgida, kuidas imestab ja hädaldab koduloom oma peremehe näiliselt magava keha kohal, kui peremehe astraalkeha on irdunud. Nähes lähenevat astraalkeha jookseb loom sellele vastu, siis peatub hämmelduses ja vahib kord magavat keha, kord selle "teisikut". Nõia loomad, kes on selliseid asju juba kord näinud, ei imesta enam. Loomi on nähtud imestamas ka siis, kui inimesel, keda loomad on "normaalseks kahejalgseks" pidanud, oli kord päeva ajal nii inimese kui looma välimus korraga - inimese füüsiline keha ja looma astraal - ning loomulikult inimesele endale teadmata.


Astraalmaailma elementaarosakesi nimetatakse orgoonideks ja 1980-ndatel lubati nende kirjeldamise eest Nobeli preemia, kuid otsustati, et sellised avastused ei kuulu avalikustamisele. Maailma militaristlik ladvik üritas orgoonidele kasutust leida, kuid nagu enamik vaimseid asju, ei kõlvanud astraalmaailm maiste eesmärkide saavutamise jaoks, nagu seda on rikastumine ja võimu jagamine sõja teel. Isegi luure ei saanud astraalrändude abil soovitut infot, sest neljandas mõõtmes näeb maastik teistmoodi välja.


Neljandas mõõtmes ei ole olenditel ega esemetel konkreetset kuju. Astraalmaailma "ruum" on laiem mõiste kui see, millega oleme harjunud tahkemateriaalses reaalsuses. Kui näeme unes või astraalrännakus mõnda konkreetset kohta või hoonet, siis võib ta välja näha iga kord eri moodi. 

Astraalses ruumis on korraga olemas kõik muudatused, mis olid aegade jooksul selles kohas või hoones tehtud, samuti kavandatud, ja need, mida ei ole veel tehtud ega kavandatud. Seal võib kohata kõiki olendeid, kes on sinna kunagi oma energeetilise jälge jätnud, samuti neid, kes mõtlevad ennast sinna.


Üks nõiaõpilane jutustas oma astraalrändudest nii: "Imelikult külm oli siiski, mida ka selga ei oleks pannud. Aitas üks nipp - panin kaitse oma väljuvale astraalile. Lugesin, et ilma kaitseta jookseb astraalkeha energiast tühjaks. Nüüd pole mul enam kusagil külm. Aga siis, enne kaitse panemist, kui minu astraal tõusis istukile, nägin, et oli küll inimene, kuid mitte üldsegi minu nägu. ”


Mõned teadjad väidavad, et naisel on mehe astraal ja vastupidi. See pole alati nii. Igal inimesel võib olla mõlemast soost astraalprojektsioone, samuti loomalikke ehk mistahes kujulisi astraalprojektsioone. Neid leiame muinasjuttudes, kus nõid muudab kiiresti kuju, et tegelase käest lipsata, või kaks nõida moonduvad võistu loomadeks, kumb kumma kiiremini maha jõuab murda.


Loom võib ilmuda astraalis inimese ja inimene loomana. Igal inimesel ja loomal on olemas lõpmatult palju unenäokujusid, mõned neist võivad olla lemmikprojektsioonid. 

Kuna ilmsi olekus ei teadvusta enamik meist endale oma astraalrände, muutub igatsus mõne oma vastassoost lemmikprojektsiooni järele liialdatuks. Nii tekib vajadus soovahetusoperatsioonide järele. Olevat olemas inimesi, kes lasevad endale külge pookida kärsa, karvad või soomused, et olla näiliselt oma lemmikprojektsiooni moodi. Need inimesed ei saa aru, et nad ei pea olema nähtavalt loomad, vaid on seda niigi.




Allikas: 
http://web.zone.ee/ilvi/nuudveidiloomatarkust.htm
http://web.zone.ee/ilvi/indexlynxie.htm

Postita kommentaar

Copyright © Manaratas. Designed by OddThemes