![]() |
Cameron Gray. witness-this.com/art/ |
Armastuse
mõistet kitsendatakse meie kultuuris kiindumuseks mõnesse
konkreetsesse inimesesse,
sest massimeedia ei paku mingit muud tähendust. Enamiku
inimeste jaoks on olemas ainult isekas omav armastus.
Kui armumise objekti läheduses viibida ei saa, kaob elumõte, sest
filmid õpetavad, nagu peakski nii olema. See aga tähendab loobumist
nii iseenda väärtuse tunnistamisest kui kogu elava maailma
armastamisest. Viimast võib võrdsustada vihkamisega, sest armastuse
loova ja liikuva energia puudus või seiskumine tekitab inimest
ümbritsevas keskkonnas negatiivse ehk hävitava energia
potentsiaali. Tundes ennast ebatäiusliku ja õnnetuna suurendab
inimene seda veelgi ning Loodus kui isetoimiv kompuuter saavutab
tasakaalu, sulgedes (nagu viiruseid) need kogu ümbruskonnale
ohtlikud võnked inimese energiavälja sisse, kus need ründavad
ainult inimest ennast ja tema lähedasi.
Rahuldatud
saab või ei saa ainult tarbija inimese sees. Armastus on alati
õnnelik, ei tunne rahuldamatust ja saab püsiseisundiks neile, kes
ei sea oma õnnelikuks olemisele tingimusi. (Muinas-Kreekas
kasutati sellise seisundi kohta omaette sõna.) Siiski, ka
kitsendatud mõttes ülendab armastus hinge ja tekitab ümber
armunute kaitseenergia välja. See säästab noori õnnetustest ja
haigustest, mis järgnevad täiskasvanuks saamisele, sest igaüks
hakkab siis vastutama nii oma praeguse kui oma eelmiste elude ning
lisaks oma vanemate eksimuste eest. Samas, kui vanemates on liiga
palju stresse, pettumusi, mõttesaasta või viha, võib armumine
kutsuda lapsel esile haigused, mille käigus toimub kogu pere
energiaväljade pesemine. Ka igasuguseid ebaõnnestumisi ja õnnetusi
tuleb siis võtta kui märki käivitunud puhastusest. Mida
kriitilisem on vanemate nö karmaseis, seda varem laps armub – et
kiiremini puhastuda ja ellu jääda.
Just
armudes hakkab mõni noor vältima asju, mida ta seni meelsasti tegi.
See näitab talle
kätte tema väärhoiakuid. Järsku tekkinud kõrgusekartus vihjaks
siin klammerdumisele maiste hüvede külge, mis kahjustab võimet
säilitada armastuse tunnet ka läbi katsumuste. Endine külmas vees
supleja võib hakata hoiduma nii vette sattumisest kui külma
kogemisest. See vihjab armastussuhte ületähtsustamisele ja
lohutavate pettekujutluste loomisele (sisimas aimatakse
illusioonidest ilma jäämise paratamatust, kuid seda ei taheta omaks
võtta ja hirm kandub üle millelegi muule).
Armumist
ei tohi keha bioloogilise ärkamisega segi ajada,
sest füüsiline külgetõmme ei eelda sügavama tunde tekkimist ega
käi selle tundega alati kaasas. Varajane seks uudishimust või ka
ainult mõtted sellest nullivad laste vaimse arengu potentsiaali
pikaks ajaks ära ja kahandavad võimet hiljem üleüldse armastust
tunda.
Armumine
on ohtlik neile, kes on elanud külluses ja käinud mööda valmis
tallatud radu. Selleks,
et puhastuda, peab inimene alandust kogema – just sel alal, millele
tema või tema vanemad on liigse tähenduse omistanud või mida olid
nad armastusest endast olulisemaks seadnud. Tavaliselt on selleks
kõik maised ja materiaalsed väärtused. Et puhastumise käigus ellu
jääda, tasub loobuda mugavustest, alustada iseseisvat elu, leppida
ajutiste raskustega ja õppida tingimusteta õnnelik-olemist.
Kui
olmemugavused on tänu kodusele kasvatusele olulisemad, kui suhted
ise, võivad noortel inimestel tekkida haigused või asjaolud, mis
takistavad neid elu igasuguseid mugavaid külgi nautimast. Kui neiu
või ta ema peab kõige olulisemaks välimust, siis pärast tutvumist
noormehega võib neiu näonahk probleemseks muutuda. Kui neiu püüab
(ema kogemuste mõjul) ideaalsete suhete poole, siis juhtub midagi
näiteks ta juuste või hammastega. Kui kõige tähtsamaks seatakse
aga armastuse objekt, siis on armunute koosviibimine justkui saatuse
poolt takistatud.
Kui
inimene muutub katsumisi läbides isekaks, ülinõudlikuks, kadedaks,
vihaseks või asub võitlusele,
võib universum otsustada tema puhul nii, et keha surm on inimesele
vähem kahjulik kui hinge jätkuv saastumine. Sealpoolsuses ei saa
meie olemus enam saastuda ning kuni järgmise kehastumiseni on igal
vaimolendil küllalt aega, et eneses selgusele jõuda ja siia ilma
tulekuks paremini ette valmistuda.
Enne
lapse saamist peavad tulevased vanemad 3–4 aastat tegelema nö
meeleparandusega.
Nende elu ei tohi olla liiga kerge, suhted liiga sujuvad, vaatenurgad
liiga roosilised jne, sest siis ei toimu vaimu karastamist läbi
raskuste ja tekib energiaseisak, mis takistab lapse kehastumist või
ajab paari lahku. Suguvõsa kõikide illusioonide ja väärade
veendumuste lunastamine on lapse töö ning mida rohkem raskusi
taluvad noored armunud, seda vähem probleeme saab nende lapse osaks.
Viivitada
lapsesaamisega ei tasu ettekäändel, et pere loomiseks tuleb enne
materiaalselt ette valmistuda.
Lapsel, keda ei ähvarda materiaalne puudus või kelle keha eest on
ülihästi hoolitsetud, peavad tekkima just sedavõrd suuremad
hingevaevad või vaimsed probleemid.
Kui
ema märkab, et tema tervis läks raseduse ajal või peale sünnitust
paremaks, siis on osa tema probleemidest lapsele üle kandunud
(need ei pruugi ilmneda kohe ega just füüsilises kehas). Mõned
jäävad rasedaks ainult selleks, et terveneda, siis võib laps küll
tervena sündida ja üles kasvada, kuid siis võetakse ta emalt
valusal viisil ära. Palju harvemini juhtub nii, et ema võtab osa
lapse karmast enda kanda ja haigestub või sureb lapse nimel.
Ka
inimene, kel lapsi pole, võib ennast kellegi eest, kes on talle
kallis või lähedane, ohvriks tuua, kuid on ka vanemaid, kes oma
sisimas pole nõus midagi ohverdama. Nende
järglasi ootavad traagilised sündmused ja nende sugu tõenäoliselt
hääbub.
Sugu
lõpetatakse esivanemate mõne tõsise üleastumise eest, kuid ka
siis, kui inimene tõuseb oma mõtteis jumala asemele
– näiteks ei meeldi talle naaber (mitte naabri käitumine), seega
esitab ta pretensiooni maailmale, et keegi teine isiksus üldse
olemas on. Oma kujutlustes parandab inimene maailma, kõrvaldades
sellest rahvaid, loomaliike, ühiskonnakihte või iseloomutüüpe –
ta programmeerib (olgugi enda teadmata) oma järglasi praktiseerima
seda, mida ta ihaldab ning Loodus paneb suguvõsa jätkumisele piiri.
Rahvasuu
räägib, et nn seitsme
põlve needus jaotub nii:
kolme põlvkonna elu on raske, kuid pole midagi hullu, 4. põlv tasub
aga kõigest ilma jäämise, vägivaldse surma, enesetapu või raske
haigusega. Kui sellest ei piisa, tasub lõpuni 7. põlv, kus tekib
lastetus või sugu hävib, 5. ja 6. põlv aga "puhkavad".
Pole kindlalt väidetud, et sugu lõpetatakse abordi pärast, kuid
seitsme põlve järglased, eriti naised, peavad oma kannatustega neid
esivanemate tegusid lunastama. Needuse ehk pärandatava tasumise
kohustuse suurus sõltub kahjust, mis oli tekitatud teise elusolendi
hingele (mitte kehale) talle olulistest võimalustest ilma jäämise
tõttu (sh kavatsused, mida vaimolend saab teostada ainult
kehastunult).
Mida
suurem on ilmale tulija armastusvõime, seda raskemad katsumused
tabavad ta peret lapseootuse ajal.
Vastutust mitme põlvkonna mustate mõtete eest ei saa sellist last
kandma panna ja tema vanemaid on vaja lapse üles kasvatamiseks,
seega tasuvad vanavanemad. Enne lapse sündi katkestavad suhteid,
sattuvad pahandustesse või surevad rohkem isapoolsed, pärast sündi
emapoolsed suguvõsa liikmed. Tugevam puhastus toimub
veebruaris-märtsis ja septembris-oktoobris. Märgatavalt vananevad
ja haigestuvad ka need sugulased, kes lapse tulekust ei tea – nende
ala- ja üliteadvus on kõigest teadlikud ning puuduolev eluenergia
kandub lapsele üle.
Selline
protsess toimub ka sõltumata uue suguvõsaliikme sünnist –
inimesed (ka need, kes ei tea, et nad sugulased on) võtavad
enda kanda teiste "saatust" ehk satuvad õnnetustesse või
surevad haigustesse just siis, kui miski nooremat sugupõlve ähvardab
(või koguni enne seda).
Noortele kriitilistel aegadel lahkuvad nende liigse materiaalse
orientatsiooniga vanemad, kui nende õpetatud valed väärtused on
tekitanud raske situatsiooni.
Kui
vanemad ei ületähtsusta rikkust ega füüsilise keha ellujäämist,
vaid moraali, võib juhtuda, et ema satub näiteks alkoholi- või isa
mängusõltuvusse
(muidu juhtuks see varsti nende pojaga, nüüd aga saab ta oma
õpetunni ise saastumata, vanemaid jälgides). Kui isa-ema suudavad
sõltuvusest kiiresti lahti saada, peavad nad hiljem oma poja selle
või mõne teise moraalialase probleemiga pikemalt vaeva nägema. Kui
vanemad on õpetanud tütrele, et pere kokkujäämine on tunnetest ja
suhetest tähtsam, võib juhtuda, et nad ise, tütre suureks
kasvades, lahku lähevad. Nii päästavad nad enda teadmata tütre
pere, mis oleks lagunenud nende suhtumise edasiõpetamise tõttu.
Raskest
olukorrast väljumiseks on tähtis, et traumeeriva olukorra taluvus,
mille juures suudetakse armastuse tunnet veel säilitada, oleks
piisavalt kõrge.
Tavaliselt on see madal ja järeltulijatel veel madalam. Vanemad
peavad paluma laste eest, et nad suudaksid säilitada endas armastust
maailma vastu, mis ka ei juhtuks. Olles rahulolematud teiste ja
endaga ning oma armastust teistele keelates saab mõnedele vanematele
alles tagantjärele selgeks: need olukorrad olid antud, et õppida
ellu õigesti suhtumist. Kuid nende lapsed, nende kunagise vale
käitumise tõttu, ei oska sarnastes katsumustes enam üldse hakkama
saada. Siis võtavad vanemad enda peale lastele mõeldud raskused ja
haigestuvad või hukuvad, ehkki nende endi infoväli on juba puhas ja
vaimne valulävi kõrge.
Veel
enne, kui noored on kokku saanud, suhtlevad nende infoväljad
omavahel, suguvõsade väljad ühendatakse ja käivitub puhastus
tulevase põlvkonna ellujäämise nimel. Vahel
kulub negatiivsete hoiakute mõju mahendamiseks terve suguvõsa
eluenergia ja nendel juhtudel tõdetakse, et haigused kulgesid
ettearvamatult, imetegijad ega palved ei aidanud, aga õnnetust
polnud võimalik ette näha või ära hoida.
Noorpaar,
kes on koos elama hakanud, peaks lapse sigitamisega niikaua ootama,
kuni nende elu väljub sõprade-sugulaste kõrgendatud tähelepanu
mõju alt. Niipea, kui
pereelu pisihõõrdumistest saavad teada teised, olgugi lähedased ja
positiivsed heasoovlikud inimesed, kaotab kodu kui bioenergeetiline
struktuur oma kaitsevõime ja muutub avatuks kõigele kurjale. Kui
negatiivne alge on perekonna elus veel väike, saaks pere sellest
jagu oma sisemise jõuga, seda isegi märkamata. Vahel kaevab naine
sõbrannadele või emale, räägib oma meest taga. Kui aga naisel või
mehel tekib soov rääkida oma kaasa taga, kaevata pisiasjade pärast
või jutustada oma seiklustest, on tegemist teadvustamata
kättemaksusooviga, olgu oma kaasale või meestele-naistele üleüldse.
Sellel on hävitamisenergia, mis mõjutab ennekõike rääkija peret
ja kodu.
Traumeerivad
või ebameeldivad sündmused algavad suguvõsas 3–4 aastat enne
noorima liikme sündimist. Tulevase
ema elus käivituvad need 1,5 aastat ja siis uuesti mõned kuud enne
lapse sigitamist. Kui naine ei läbi oma katsumusi väärikalt,
õigeid järeldusi tehes, siis sünnib haige laps või teda ei sünni
üldse.
Noorte
vanemate taust on praegu sageli selline, et lapse sündimise ja
tervena üleskasvamise võimalus säilib vaid siis, kui abielu ei
vormistata või vanemad ei ela pidevalt koos.
Just abieluvälistele lastele on kõrgemalt antud rohkem andekust ja
arenguvõimalusi, kuid seda juhul, kui üksikema suhtub oma
staatusesse rahulikult, kellelegi etteheiteid esitamata.
Üksikema,
kes ei mõtle meessoost halvasti, saab terve lapse, kuid naine, kes
vajab meest ainult sigitamiseks, saab lapsega näha palju probleeme.
Rasedaks jääja peab
oma vanematele kõik andestama, sest mistahes pretensioonid isale (ka
ammu unustatud, kuid alateadvuses alles olevad) ja vanad klaarimata
arved teiste meessoo esindajatega muutuvad nüüd hävitavaks
programmiks nii mehe kui laste, eriti poegade vastu. Mees, kes vihkab
oma isa, suunab tapva energia iseendale, sest ta on nüüd isa
rollis, ja emavihkajast lapseema kahjustab nii oma last kui ka
iseennast. Mõlema tulevase lapsevanema süüdistused oma emade ja
teiste oluliste naisisikute aadressil mõjuvad nii, et tütre saamine
võib muutuda võimatuks.
Juhul,
kui emaema on meestevihkaja, võib poisslaps tajuda seda nagu
suhtumist temasse endasse ja see tekitab tal arengupeetust, isiksuse
arengu hälbeid või haigusi.
Veel sündimata tüdruku arengut võib aga ohustada vanaema
veendumus, et naise elu on raske ja lapsesaamine liiga valus.
Tulevikus ei saa või ei taha see tüdruk mehele ja tal tekib raskusi
lapsesaamisega (ka juhul, kui ta pole vanaema kartustest teadlik).
Kui
vanaema on kogenud palju alandust ja hakanud mehi vihkama, siis pole
ta tütretütrel enam võimalust meest ega lapsi saada.
Kui ta nad saaks, peaks keegi neist hukkuma. Üks leebemaid suguvõsa
vigade paranduse variante oleks saada lapsed mõned inimõigusteta
riigi haaremis. Vanaema ja ema peaksid kaotama kõik pretensioonid
meestele ja paluma maailmalt andeks, leppima hirmutava perspektiiviga
ja lõpetama süüdlaste otsimist.
Kui
vanemad arvavad, et nende laps valis endale vale kaasa,
tuleb tal neile andestada, muidu võivad tal sündida väärarengutega
järglased. Kui sugulased ütlevad veel sündimata lapsest ära,
olgugi ainult mõtteis, või suhtuvad rasedasse halvasti, siis
tekivad loote bioväljas energeetilised moonutused ja on võimalik ka
füüsiline puue.
Kui
potentsiaalne vanaema muretseb oma tütre pärast või kardab lapse
väärarenguid, kulutab ta nii tütre kui lapselapse eluenergia.
Siis võib laps tulemast loobuda või sünnibki vigane. Kui vanaema
kardab, et mees jätab ta tütre maha, või naine aimab hirmuga, et
tal tuleb last üksinda kasvatada, siis nõnda ka juhtub, kuna
infoväli võtab kõik inimeste kujutluspildid kui nende väljavalitud
eesmärgid. Lisaks muutub tulevane laps kahtlustavaks ja kergesti
solvuvaks.
Lapsed
võivad tulemata jääda ka vanavanema pärast, kes kujutab ette,
mida kõike võib meie ohtlikus maailmas nendega juhtuda.
Nõnda nõrgestavad oma sündimata ja sündinud lapsi peaaegu kõik
vanemad ja vanavanemad. Tasub lapsel veidi haigeks või kusagil
hiljaks jääda, kujutavad täiskasvanud õudusi ette. Sedaviisi
loovad nad oma lastele negatiivsed tulevikuprogrammid ja toidavad
neid oma hirmudega, kuni need ükskord täituvad.
Hirmunud
vanematele võiks tuletada meelde Euroopa Liidus tehtus statistikat:
autoavariisse või kallaletungi ohvriks sattumine ähvardab üht
inimest 4000 hulgast, mürgitus 1:5000, tahtlik mõrv 1:7000,
uppumine 1:10000, kõrgelt kukkumine 1:25000, tulekahju 1:28000,
lennuki kukkumine 1:50000, elektrilöök 1:65000, avarii raudteel
1:150000, tööstuslik katastroof 1:170000, loodusõnnetus 1:1600000,
aatomireaktori plahvatus 1:300000000. Kui samad õnnetused esinevad
mõnes peres korduvalt või üks isik kogeb neist mitu liiki, siis on
tegemist päriliku süüga või on inimesed need ohud ise oma
hirmudega endale või oma lähedastele ligi meelitanud.
Inimesed
suhtlevad oma lastega keskmiselt ainult 17 minutit ööpäevas, aga
hirmu vallas viibida võivad kogu aeg.
Hirm
on energiavoolu blokeering, mis peatab ka armastuseenergia voolu.
Kui loobume oma armastust (=eluenergiat) ümbruskonnale jagamast,
näeb see energeetiliselt välja nagu teistele surma soovimine.
Sellise inimene destabiliseerib oma ümbruses kõikide elusolendite
energiavälju, on ümbruskonnale ohtlik ja peab süsteemist
eemaldatud saama. Olgu tegemist väljapoole suunatud hävitava
mõtteenergia või enesehävitamisprogrammiga, ikka käivitub sama
skeem: esimene hoiatav kaotus on varaline. Kui inimene ei tee õigeid
järeldusi, tulevad haigused, seejärel õnnetused. Teisisõnu: enne
esinevad rünnakud inimeste, siis loodusjõudude poolt ning lõpuks
hakkab inimese enda energiaväli tema ümber lehtriks kokku rulluma
(keha peab hävima, sest muidu on ohus hing).
Tuleb
küsida endalt, millest me kardame ilma jääda,
ja muuta sellesse oma suhtumist: see tohib olla eluga kaasnev nähtus,
mitte elu mõte. Kui näiteks kallist inimesest ilma jäämise oht on
tõesti reaalne, tuleb kujutada, et ta on juba ära läinud või
surnud, kuid maailmas pole meie jaoks midagi muutunud, sest kogu
maailm on meie armastuse objekt ja armastus ise. Nii inimese elu
päästmiseks kui kooselu säilitamiseks peame temast lahus olemist
sisimas omaks võtma ja sellega leppima.
Kui
naine hoiab kinni vaimsusest ja ideaalidest ning norutab, et ei saa
mõnda, mida ta väärib, samuti siis, kui ta on rahulolematu enda
või oma saatusega,
suletakse ta samuti tema energoinformatiivse kesta sisse ja ta võib
lastetuks jääda seni, kuni kogeb midagi, mis on tähtsam kui
põhimõtted ja sisemine komfort, pere ja lapsed ning saavutab
tasakaalu oma eluprioriteetides. Mõnel hetkel, kui ta on rahulikult
ja rõõmsalt nõus elulõpuni üksi jääma, võib ta unustatud
unistus täituda.
Juba
15. päeval pärast viljastumist annavad ema kõik mõtted ja
emotsioonid loote närvisüsteemile arengut suunava energia.
Sünnitrauma, pea
vigastus, nägemis- ja kuulmishäired on ema rasedusaegse vihkamise
tagajärg. Kui naisel on väärarusaam armastusest, siis hiljemalt
3.–4. rasedusekuul kohtab ta oma teel terve rea katsumusi ja
sellest, kuidas ta neid läbib, sõltub lapse tervis, iseloom ja
saatus.
Ka
isa mõtted ja meeleolud mõjutavad loodet, ehkki vähem. Iga
negatiivne mõte (alates lapse sigitamisele eelnevast perioodist)
tuleb vanematel lapselt mõtteis kas või tagantjärele andeks paluda
ja kõik selle tagamaad lapse vaimule lahti seletada. Muidu kanduvad
ebaselged hirmud ja viha vanematelt lapsele edasi ka siis, kui
vanemad on vahepeal oma meelt muutnud ja kogu lapse kasvatus eeldab
muud.
Kui
ema nutab salaja, võib
laps sündida glaukoomiga või tõuseb tal silmasisene rõhk. Kui
naine nutab, sest teda ei mõisteta, võib lapsel tekkida vesipea.
Kui
raseduse esimestel nädalatel elatakse puuduses, hakkab laps vaesust
põlgama (ka siis, kui
olukord peagi paraneb). Laps hoiab eemale vaestest ja teda tõmbab
mistahes moel saadud rikkus. Kui ema kurvastab rahapuuduse pärast,
saab lapsest ihnuskoi. Kui ema võtab endale võõrast asja, siis
hakkab seda tegema ka laps. Hästi kindlustatud teismeeas noori ajab
vargile vanemate ammune alateadlik hirm rahast ilma jääda.
Ema
iga mõte lapse isa kohta jätab lootesse jälje. Iga solvumine (ka
mehe ülihoolivuse pärast, kui see naist häirib) võib tekitada
lapse füüsilise arengu peetust, aga vaimses arengus jäävad maha
alandatud isade pojad. Lapse hilisem kusepidamatus tuleb tavaliselt
hirmust isa ees, aga kui isa pole, siis ema raseduseaegsest
solvumusest kellegi lähedase inimese peale.
Kui
naisel pole andmeid lapse isapoolsete esivanemate kohta
(pärilikkus, karma), siis tuleb tal vabastada endast hirm selle
teadmatuse tagajärgede ees.
Kui
naises on emalt päritud hirm abitu seisundisse jäämise ees,
siis kardab naine vaatamata mehe hoolitsusele, et ei saa ise hakkama
ning tagajärjeks võib talle sündida puusaliigese veaga laps (või
tekib tal hiljem trauma).
Kui
naisel on midagi saavutamata
(kool lõpetamata, auto ostmata vms) ja ta tunneb
ennast selle tõttu ebatäiuslikuna,
saab ta väärarenguga lapse, eriti siis, kui mees üritab tema
taustal kellelegi iga hinna eest meeldida.
Kes
oma eelmises elus tahtis oma alandajal kaela kahekorra keerata,
saab sarnase sünnitrauma. Kes on eelmises elus ennast liigse
usalduse või rumaluse pärast ära neednud, sünnib alaarenenud
labakäte või -jalgadega ja valib endale vanemad, kelle karmaseis
vastab tema omale.
Kui
mõlemal vanemal on alaväärsuskompleks
ja nad kas kiruvad ennast või tõestavad oma paremust igal viisil,
ka läbi lapse, siis sünnib nende laps väljaarenemata käte ja
jalgadega. Kui nõnda käitub üks vanematest, jäävad lapse jäsemed
väljaarenemata ainult ühel kehapoolel. Lapse labakäte või
labajala arengu peetus võib tekkida ka siis, kui lapsevanem häbeneb
oma tundeid ja peab ennast käperdiseks. Kes aga hakkab ennast ise
värdjaks (rumalaks vms) pidama, saab endale lapseks värdja (rumala
vms), et läbi veelgi raskema olukorra ennast väärtustama õppida.
Kes
väärtustab ennast liiga ja suhtub halvustavalt ebarditesse
(vigastesse vms), saab samuti ebardist (vigase vms) lapse. Ennetamaks
seda tuleb töötada selliste isikutega ning õppida neid mõistma ja
armastama, aga pikaaegsest lastetusest vabanemiseks aitab kodutu
looma endale võtmisest või tuleb lapsendada probleemne laps.
Kui
vanematel on fanaatiline soov saada oma alal silmapaistvaks, sünnib
neile autistlik laps.
Kui mõlemad vanemad on väga uhked ja kõrge enesehinnanguga, siis
saavad nad mõne vaimse haiguse soodumusega lapse, kes läheb elus
edasi üle laipade. Kui aga mõlemal vanemal on millegipärast väga
häbi ja nad alaväärtustavad ennast selle tõttu, siis saavad nad
füüsiliselt nõrga ja haige lapse.
Kui
juba aastaid enne lapse sündi on vanemad (või vanemate vanemad)
hävitanud teineteises armastuse tunde,
siis on nende laps sünnipäraselt orienteeritud elusolendite
hävitamisele ning Loodus peatab teda näiteks ratastooli jäämisega.
Mõnda haiget, k.a last, ei tohiks ravida, sest haigus kaitseb
ümbruskonda tema potentsiaalse vägivalla eest. Kes ei saanud
andestada talle eelmises elus löödud hingehaava, sünnib
südamerikkega ja see takistab teda kellelegi füüsilisi vigastusi
tekitamast.
Eelmises
elus saamata jäänud karistus materialiseerub alati mõneks
kaasasündinud väärarenguks. Pole vahet, kas inimene vigastas
eelmises elus ennast või teisi, otseses või ülekantud mõttes,
päriselt või oma ettekujutuses (näiteks sõjamänge harrastades,
kättemaksu ette kujutades jne) – infovälja talletub see kõik
ühtemoodi.
Kui
vanemad on avalikult vaenujalal,
põhjustavad nad lapsele nähtavad haigused, kui vaenu hoitakse
salajas, siis varjatud (nii enne kui pärast sündimist). Kui vanemad
muudavad jäädavalt oma mõtteviisi, paranevad need haigused
iseenesest.
Imetades
last ei tohi mõelda millelegi negatiivsele,
sest laps võtab ema kõikide mõtete energia otse endasse. Ja
vastupidi, nõnda saab lapsesse talletada soovitud tarkused ja
hoiakud, siit väljend – omandatud koos emapiimaga. Kurjuse vastu
"kodeerida" võib last varemgi: raseduse ajal peab ema,
kinnitades lapsele oma armastust, selgitama talle mõtteis iga
juhtumit, nähtut pilti ja mõttekujundit.
Kui
vanemad ei oska mõnda seletada või mõnda paratamatust ära hoida,
siis tuleb lapsele öelda, et ta on oma vanematest targem ja suudab
seda mõista, kuna laps vajab just sellist kogemust ja õpib sellest,
et vaimselt tugevamaks saada. Igal juhul tuleb vältida praegu
valdavalt levinud tendentsi, kus vanemad kasvatavad ja ravivad lapse
keha ning eiravad ta hinge ja vaimu (või samastavad hingekasvatust
emotsionaalse sfääriga, aga vaimu harimist haridusega).
Andeks
paluda tuleb ka selliseid seiku, millega vanemad ei osanud arvestada,
kuid mis olid lapsele olulised. Näiteks:
kuna taaskehastuva olendi teadvusest on juba kaotatud mälestused
eelmistest eludest, ei saa ta aru, miks öösel magatakse. Talle võib
tekkida mulje, et vanemad ei armasta teda, sest nad ei pane ta
lootesse sisenemist tähele. Samuti ei taipa ta veel, miks
materiaaltasandi inimesed ei suhtle telepaatiliselt nagu vaimud ja
arvab, et vanemad ignoreerivad teda.
Kes
pidi eelmistes eludes oma vanemate ükskõiksuse pärast kannatama,
saab endale vanemateks omavahel mitte kuigi hästi sobivad inimesed,
kuid ta ilmub juba enne oma sigitamist kohale, et tekitada vanemates
armastuse impulssi ja ta sigitatakse kirehoos. Jälg selle suurest
energiast jääb lapsesse kogu eluks, tagades talle kõikide tegude
õnnestumist ja kõikidest raskustest ilma kibestumata üle saamist.
Just
sellised vanemad, nagu oleme oma lastele praegu, tulevad meile
vanemateks meie järgmises elus.
Laps
sarnaneb (ka haiguste poolest) oma selle sugulasega, kellele ta
parajasti meeldida tahab või kellele ta on midagi elutähtsat võlgu.
Kes tahab meeldida iseendale, on iseenda nägu ja ka haigused on tal
omapärased. Kui laps ei taha oma emale meeldida, võib ta siiski
emaga sarnaneda, omades mõnd omapärast iludefekti. Kui protest ema
vastu tekib hiljem, siis ka defekt ilmub hiljem. Kes ei taha meeldida
isale, olles isa nägu, omandab mõne luustikuvea.
Samasugused
positiivsed iseloomujooned mõlemal vanemal on lapsele sama ohtlikud
nagu negatiivsete joonte summeeruv mõju.
Liialdame
me kurja või heaga, ikka näeb see energeetilisel tasandil välja
nagu maailmas valitseva tasakaalu rikkumine, sest Loodus ei tunne
head ega kurja ning tasakaal peab taastatud saama.
Nii
lastel kui loomadel on täheldatud refleks: nad tajuvad, et nende
vanem või omanik surub mingid emotsioonid alla, ja käituvad
provotseerivalt. Kui
inimene on terve päeva viisaka naeratuse taha kurbust või viha
peitnud, siis kodus saab ta lemmikloom või laps hakkama millegi
ebameeldivaga, et inimene saaksid oma pinge välja elada, muidu
koguneb see tema sisse ja tekitab haiguse. Ärritus koduste käitumise
pärast koguneb samuti, kuid aeglasemini. Inimene jääb terveks, kui
õpib olema tänulik puhastavate ebameeldivuste tekitajatele.
Kui
lapse teisel eluaastal hakkab ema üha rohkem teiste inimeste ja
tegevuste juurde tagasi pöörduma, võib lapse areng peatuda.
Laps, kes enne 3-aastaseks saamist viibib väljaspool ema biovälja
kas või mõned tunnid, hakkab sageli haigeks jääma, nii
energiavaeguse tõttu kui selleks, et ema puhta armastuse tunde
juurde tagasi tuua. Mõne lähisugulase hoole all viibiv laps on
tervem kui võõra hoidja kasvandik, kuid ka pidevalt kodus oleva ema
puhul on määrav see, kuivõrd ema oma tegevusi endale teadvustab ja
kui tähtsaks peab. Kui väikelapse ema andub uuesti suguelule, on
tavaline, et kehalõbud või armastus konkreetse isiku vastu muutuvad
naisele hingelähedasemaks kui lapse kaudu kogetud kõrgem armastus.
Edasi täidavad ema mõtteid töömured ja olmeseigad, ema raiskab
jõudu solvumistele ja tal ei jätku elu- ega vaimuenergiat, et
toetada sellega oma last (see on vajalik kuni u 14.–15nda
eluaastani ööpäevaringselt ja seejärel perioodiliselt kuni 21nda
eluaastani). Naise energiatase langeb, kogetu ununeb ja ühise
armastusevälja kaitse kaob juba sageli lapse 2-aastaseks saades.
Väike
laps on veel ühenduses kõrgema maailmaga ja ta ei saa olla kade või
isekas, nagu saastunud hingega täiskasvanud tema käitumist
interpreteerivad. Laps
ei jonni, vaid tajub ema ähvardavat ohtu ja satub oma abitusest
meeleheitesse. Ta teeb kõik, et aidata ema, mis tähendab, et ta
laseb ka ennast energiast tühjaks imeda ning tema side kõrgema
plaaniga katkeb enne kui Looduse poolt ette nähtud.
Kui
varem 6–7-aastaselt, siis nüüd
juba 3–4-aastaseks saades on
laps
oma eludevahelistest mälestustest täiesti tühi, ta ei kasuta enam
oma telepaatilisi võimeid, on maise eluga samastunud ning ammutab
energiat ainult söögist-joogist ja teistelt elusolenditelt
(energeetiline vampirism).
Kuni
inimene on ühendatud Maa ja kosmosega, ei pea tema eluenergia kunagi
otsa saama. Väsimus ja hingetühjus tekivad siis, kui inimene andub
muredele või üleelamistele ning põletab läbi oma energiavarud. Ka
kurvastades või kedagi süüdistades röövime endalt oma algupärase
jõu, sest meie ülemine energiakanal läheb automaatselt kinni.
Enamik inimesi elab kinnise kanaliga, ülejäänud vahelduvas
avanemise-sulgemise režiimis. Energiaühendus
taastub, kui inimene on õnnelik,
tunneb suurt armastust, annab ennast rõõmuga ära ja soovib
siiralt, et ka kõik teised elutäiust tunneksid. Kui ta aga hakkab
kedagi vägisi elutäiuse juurde suunama, unustades, et igaühel on
oma tee ja valikuõigus, siis kõrgemad jõud ei toeta seda inimest
ja ta ülemine energiakanal sulgub.
Kui
kanal on lahti, on võimalik siiski samuti energiast tühjaks
jooksmine:
-
Unistades millestki või pannes tulevikule liiga suuri lootusi võime me oma tulevikuvarud juba ette tühjaks ammutada ning saame pahandused ja haigused, sest energiaühendus pannakse kinni kohe, kui inimene asub asjatundmatult tulevikku planeerima.
-
Sama juhtub, kui soovime muuta oma käesolevat asjade seisu, kuid ei alusta seda iseenese muutmisest, vaid üritame, olgu mõtteis või oma tegudega, k.a maagia abil, juba väljakujunenud olukordi ja teisi isikuid teistsuguseks muuta. Selleks vajalik energia tuleb meie tulevikust, ja kui ei piisa, saame soovitu kätte oma järglaste elujõu arvel. Ka nõiutud rahaõnn või kuulsus tähendab järgnevat edukuse langust või järglasi, kel pole õnne ega edu.
-
Kui arstid lükkavad haigused keemia abil ühest organist teise, siis ravitsejad – nendest osavamad, kes ei võta endale võõrast probleemi – tõrjuvad neid tulevikku. Kui inimene ei muuda oma mõtteviisi, tuleb tal ükskord sellise tervenemise eest topelt tasuda. Probleemi süvenedes tekib tülika haiguse asemele juba ravimatu, kuid juhul, kui inimene on oma saatusele tänulik, antakse talle võimalus elada ka tühjade tulevikuvarudega.
-
Mõtleme me mõnele vanale traumale või mingile hoopis rõõmsale tähtsale tulevikusündmusele, ikka kandub meie energia tollesse aega ja oleme tühjad praegu. Nii jäävad suured "tükid" meie teadvusest, järelikult ka energia, paljudesse meile olulistesse kohtadesse ja aegadesse kinni. Et nad seal meist omaette fantoomisarnast elu ei elaks ja meist liiga palju energiat ei ammutaks, tuleb õppida oma "osad" minevikust tagasi kutsuda ning edaspidi meenutada neid sündmusi täiesti osavõtmatult, emotsioonideta. Tulevikusündmuste planeerimisel on lubatud saata sinna oma energia, kuid ei tohi muretseda oma tuleviku pärast, sest siis ei suuda me seda ise luua ega kaitsta, vaid meelitame sinna kurja.
-
Inimene, kes suhtub negatiivselt minevikku, toob oma mälestustest kaasa energia, mil pole olevikus enam kohta, võimendab seda või kujundab oma mõtteis ümber millekski muuks, mida minevikus polnud. Ta usub oma pettekujutlusi ja kõik tema elus toimuv kipub seiskuma. Iseendasse ja oma mälestustesse süüvida tohib ainult järelduste tegemisteks, eraldatult oma tollastest üleelamistest ja täiesti ausalt.
-
Millessegi maisesse klammerdunud inimene võib tühjendada oma lähedase, olgugi vaimselt orienteeritud inimese eluenergiavarud koguni mitme tulevase elu jagu, sellepärast pannakse positiivse mõtteviisiga inimese kanal kinni.
Kui
inimene (valikutegijaks on tema kõrgem mina ja alateadvus) pole nõus
puhastuma hingepiinade kaudu,
siis antakse talle füüsilised kannatused. Kui ta ka haiguse ja
surma kaudu lunastust väldib, siis muutub ta lastetuks. Haigusest
või ka lastetusest paranemiseks tuleb leida oma mõttemaailmast
miski, mis oli mingil hetkel tähtsam kui elu ja tulevik ning teha
selle aspektiga mõttetööd, kuni taastub tasakaal, avaneb ülemine
energiakanal ja tulevik täitub uue energiaga.
Inimese
hing ei erista olevikku ja tulevikku. Kui mõne aasta pärast ootab
meid edu, siis hing kogeb seda juba, aga argiteadvus ei mõista, mis
imejõud meid meie praegustest katsumustest üle aitab. Aimates
eelseisvat õnnetust ei oska inimene oma ärevuse põhjust avastada,
sest otsib seda olevikust. Kui keegi peab teda tulevikus reetma, võib
inimene endale pähe võtta, et seda on juba tehtud, ja hakkab kedagi
lähedast asjatult kahtlustama. Kui inimest on tabanud justkui
põhjusetu pahameelelaine, siis on selles vallas varsti probleeme
oodata, kas temal või tema järglastel.
Alateadvus
ei mõista sõnu, kuid teab tulevikku, seega tuleb õppida tema märke
tähele panema. Otsuseid vastu võttes küsime endalt, milline näib
sellele järgnenud tunde varjund või "järelmaik", kas
rohkem rahulduse või ärevuse moodi. Kui tunne ei meeldi, tuleb
otsida vale veendumus, parandada viga ja leida uus lahendus. Võib
esitada küsimusi ja oodata meeletühjuse seisundis, kuni tekivad
vastused, mis on tõenäoliselt õiged.
Eelmiste
elude mälu takistatakse, et vanad läbitöötlemata suhtumised,
hirmud ja süütunded ei segaks inimest uues elus ning see on alati
olnud taaskehastuja enese soov. Kel
on "minevikukraami" vähe ja pole vajadust "elu uuesti
alustada", sellele võivad eelmiste elude teadmised osaliselt
alles jääda või ta lihtsalt jätkab koos vanade mälestustega uues
kehas. Ligipääs mälestustele jäetakse alles (sageli jumalausu
näol) ka neile, kes on tulevaks eluks endale liiga palju
valusaid-õpetlike katsumusi planeerinud ning ta ei läbiks neid ilma
teadmata, et ta pole üksi või ilma abita. Mõnele inimesele
sensitiivsus ja ta veendub ise, et väljaspool füüsilise ja
materiaalse kultust on veel paljugi olemas.
Usk
millessegi kõrgemasse hoiab ülemise energiakanali lahti. Ehkki see
võib olla väga peen ning usk ebamäärane, aitab see inimest isegi
olukorras, kui ta alumine energiakanal samuti kinni läheb.
"Olla kahe jalaga maas" tähendab julgust ja enesekindlust.
Kahtleval või midagi
pelgaval inimesel läheb alumine ühendus kinni, mis pikapeale
kahjustab ja hävitab tema kõiki energeetilisi struktuure.
Ühendust Maaga
katkestavad tavaliselt juba oma last hirmutavad vanemad.
Lapse ohutust tagades tuleb hoopis suurendada lapse eneseusku
julgustamise teel.
Alumise
energiakeskuse (tšakra) kinni minekul on kuigivõrd võimalik
omandada alt tulevat energiat ka:
-
jalataldadel asuvate energiakeskuste kaudu, palju jala käies, eriti paljajalu (sõiduvahendeid kasutades jätab inimene seda võimalust praktiliselt üldse kasutamata);
-
teise tšakra abil, kuid seegi pannakse kinni juba lapsepõlves – süüdistamise kaudu. Näiteks heidavad vanemad lapsele ette, et ta on laisk, käitub valesti, teeb midagi oskamatult või lohakalt.
Vanemad
ei taipa, et näiteks halva õppeedukuse taga pole tavaliselt
puudulik tegemine, vaid just ülemäärane tegevus
ehk vanemate (või ka lapse) liigne keskendumine sellele eluaspektile
– tekib mõtteenergia kuhjumine, mis blokeerib teiste energiate
liikumist.
Laiskus
ei ole pahe, vaid nii organismi kui hinge ja vaimu kaitsereaktsioon.
Laisk ei viitsi midagi soovida ega muutu kuigi kiiresti ahneks. Nii
on mõnel laisal lapsel õnnestunud oma vanemate saastunud
mõttemaailma kõrval üles kasvades ise seesmiselt puhtaks jääda.
Laiskuses
või hirmus elav inimene ei osale ülemaailmses energiaringluses,
tema armastusvõime väheneb ja ta ei taha enam mingit energiat
jagada. Sellised on ka
tänamatud inimesed (sest tänulikkus on loova energia kiirgamine),
norutajad ja kaebajad (kes on keskendunud millegi saamisele
mõistmata, et saamist alustatakse andmisest).
Igasuguse
edenemise takistajaks on ennekõike ülemäärane kellessegi
kiindumine või liigne millessegi pühendumine. Et
saaksime situatsiooni kontrollida, ei tohi me pidada midagi kindlasti
väärtusetumaks kui kõik muu, kedagi/midagi ei tohi vihata ega ka
armastada rohkem kui kogu muud maailma.
Maise
elu peamised näitajad (tervis, materiaalsed hüved ja olmemugavused)
on need aspektid, millesse on takerdunud enamik inimesi. Oma isiksust
samastatakse füüsilise kehaga, mille vajadused on hinge ja vaimu
omadest tähtsamal kohal. Sama olukord tekib, kui esiplaanil on:
-
kavad ja soovid (nii materiaalsed, hingelised kui vaimsed),
-
väärtused (ka näiteks patriotism kui oma riigi ja rahvuse paremaks pidamine, poliitilised eelistused jne),
-
õpitud veendumused ja hoiakud (näiteks väärtustakse liigselt moraali, tahtejõudu või mida iganes).
Liigse
keskendumisega on tegemist siis, kui inimese elus või peas on
midagi, milleta oleks tähtsusetu kõik muu, mille tingimata
säilimist ta soovib, mille suhtes esineb kas või alateadlik ilma
jäämise hirm.
Täiuslikkuse
püüd mistahes elusfääris
(tulevik, karjäär, kuulsus, andekus, intellekt, suhted, kodu, pere,
lapsed jne) loob samuti
ebakõla inimest ümbritsevasse keskkonda ja need inimesed
lülitatakse ühisest looduslikust infosüsteemist välja. Et
ilma peamise energiaallikata hakkama saada, klammerduvad inimesed
maise elu külge veel rohkem ja keelduvad tunnistamast midagi muud.
Nad muutuvad uhketeks ja agressiivseteks (isegi kui selle taga on
loomulik valmidus peret kaitsma), neile on omased ihad, enesetähtsus,
põlgus ja viha, või nad tunnevad hoopis alandust ja tõmbavad selle
kaudu endasse kogu vaimset pahna sellelt, kellele nad on solvunud. Et
need inimesed ümbruskonnale liiga suurt ohtu ei kujutaks, peatatakse
nad haiguste, kannatuste, kaotuste ja õnnetustega.
Kaotama
peab inimene just seda, millele ta üle kõige panustab (näiteks
abielu) ning kannatusi kogema peab ta just sellel alal, mida ta enda
jaoks kõige tähtsamaks peab. Kui
naine peab kõige tähtsamaks raha, siis saab ta endale mehe, kes
jääb rahast ilma; kui naine ületähtsustab ühiskondlikku
positsiooni, siis kaotab tema mees selle. Kes jumaldab rikkust, selle
lapsed või lapselapsed peavad täielikus vaesuses elama ning õppima
armastust kõige elava vastu.
Kes
ületähtsustab intellekti, võib kaotada mälu ja vaimsed võimed
(või jääb aju terveks, kuid inimesel tekib mingi muu raske haigus,
või teda kogu aeg takistatakse, petetakse jne). Tarkuse
üleväärtustaja pingutab sageli üle oma ümbruskonda kontrolli all
hoides. Oma eraelus tohib inimene küll nõuda, et iga asi oleks oma
kohal ja kõik detaili täpsusega planeeritud. Kui selline inimene on
perepea või asutuse juht ja "nakatab" samasse oma
lähikondlased-alluvad, seab ta neid ohtu ning peab ära minema või
elust lahkuma. Kui pärast seda alluvad ei vabane kõikidest
pretensioonidest oma juhi aadressil ega oma sisemisest tungist
situatsiooni kontrollida, saadab neid ebaõnn.
Inimene,
kes idealiseerib oma abikaasa või vanemat,
kohtab – et välistada idealiseerimist – sama vaimolendi ka nende
järgmises kehastuses, samuti kaaslase või vanema rollis, kuid
vägivaldsena. Kogedes reetmist ja hülgamist ei tohi ta kibestuda
ega solvuda, siis on tasakaal taastatud ja õppetund omandatud.
Kui
ema armastab oma partnerit või last üle kõige, rikub ta sellega
loodusliku energiate tasakaalu ja see taastatakse mehe või lapse
elujõu ja edukuse vähendamise teel.
Kui mitte veel selles, siis järgmises elus viib naine mehe oma
liialdatud kiindumusega hauda ja edasi peab mitme elu jooksul taluma,
kuidas ta armastust tõrjutakse, alandatakse ja kuritarvitatakse,
armastuseobjekt võtab talt elu jne.
Kui
mees tapab kadeduse pärast oma naise,
kannatab ta mitmes järgnevas elus naiste salakavalust ja reetmist,
kuni õpib andestama ja usaldama ning loobub omavast armastusest.
Kõik, mis mehele naistes ei meeldi, kohtab ta oma naistes, et õppida
tingimusteta armastust.
Noored
hoiduvad vaistlikult neile õpetatud väärtustest eemale, kui nende
esivanemad on oma põhimõtteid ületähtsustanud.
Kui uue põlvkonna esindajad liialdavad samuti millegagi, kas või
väärtuste eiramisega, saavad nad tagasilöögi oma lastelt, kes on
nende kõverpeegeldus.
Iga
järgnev põlvkond võimendab seda, millega liialdas eelmine, tuues
kõik varjatud vääratused järk-järgult nähtavale (vanavanemad
mõtlevad, vanemad räägivad, lapsed teevad). Näiteks püromaaniks
saab laps, kelle vanavanemad olid kiindunud oma ideaalidesse, aga
vanemad on andnud lapsele edasi oma soovi näha enda ümber puhast,
õiglast ning valgust täis maailma.
Kui
vanaema ei osanud aktsepteerida oma meest sellisena, nagu too oli,
vaid võimutses, üritades mehe olemust ümber teha, siis pidid ta
mees ja ka tütre mees tema suhtes vääritult käituma hakkama. Kui
ema ja tütar loobusid siis oma armastusest, saavad nad endale
tütrepoja, kes ei lase ennast üldse käsutada või suunata.
Kui
vanemad vihkavad häbematuid, jõhkraid, kadestajaid, pettureid jne,
siis peab nende laps või lapselaps just selliseks saama, muidu
võidakse ta füüsiliselt tasandilt eemaldada nagu valesse kohta
sattunu. Vanemad peavad õppima armastama oma patust last kõigele
vaatamata, loobudes vihast, põlgusest, kurvastusest ja
süüdistamisest.
Meeleparanduse
läbi teinud inimesel võib tekkida tagasilöök õnnetuse või raske
haiguse näol. Puhastades
ennast käivitab inimene ka oma järglaste infoväljade puhastust.
Kui seal on palju mustust, vallandab see inimeses mitmed võimalikud
negatiivsed reaktsioonid (ei taheta ebameeldivast midagi teada,
vihastatakse, et kõik algab otsast peale, solvutakse jne). Vähe kes
suudab reageerida uuele katsumusteringile kannatlikult, ainult
armastades ja tänades. Teisalt võib inimesest endast vabaneda mõni
ammune sügaval varjus olnud enesehävitamisprogramm. Kui ta hing ja
mõtted on juba puhtad, siis asub see hävitama keha.
Väikeste
laste emadel õnnestuks puhastuda palju kiiremini kui teistel,
kui emad saaksid toimuvast õigesti aru – niipea kui ema hakkab oma
meelt parandama, tekib lapsel näiteks põhjusetu palavik. Kui ema
laskub maisesse ellu ning hakkab ahastama ja võitlema "haigusega",
siis nullib ta oma edusammud.
Mida
kõrgema vaimse tasemega on inimene, seda ohtlikum on tema jaoks
kedagi hukka mõista.
Ka siis, kui tal on õigus, tuleb see talle tagasi – ja kiiresti,
sellal kui arenemata patustaja võib oodata oma palka väga kaua
(mõni vastutab oma tegude eest alles järgmises elus). Vaimseid
väärtusi võib omandada ka kiiremini, teiste vigadest õppides ja
nendest järeldusi tehes, kuid seda ei võimaldata kuni teatud
arengutasemele jõudmiseni, sest inimene peab läbi piinade ise
kõrgemate põhimõtete arusaamiseni tõusma.
Sageli
just ohvri viha või pahameel kaitseb kurja teinud inimest õiglase
tasu saamise eest, sest ohver võtab osa teise süüd enda kanda.
Kui ta muutuks kurjategija suhtes vähemalt ükskõikseks, vabaneks
ta oma kaasvastutusest ja süüdlane saaks oma teenete järgi. Kui
kurjam kasutab mingeid võtteid oma karistamatuse tagamiseks, võib
tal mitu tegu libedasti minna, kuid ta jääb kinni millegagi muuga –
siis, kui ta seda kõige vähem ootab.
Kui
solvasime kedagi tahtmatult, kuid peame oma käitumist õigeks,
tekib peagi samasugune situatsioon, kui aga süüdistame ennast, siis
solvatakse meid. Sarnased sündmused korduvad, kuni nende kordumine
suudab meid muuta, ehkki vahel piisab ka õigete järelduste
tegemisest. Kui meiega käituti ebaõiglaselt, peame situatsiooni
algusesse tagasi minema, korrigeerima mõtteliselt ja
ettekujutluslikult oma tegevust ning jääma ootama, kuni
infoparandus ilmutab ennast reaalsuses.
Maailm
on meie peegel, mis toimib mõningase hilinemisega. Vaimsetes
sfäärides puudub aja mõiste ja peegeldumise hilinemist pole
võimalik mõõta. Määrav on olukordade sarnasus – mida tegime
noorena, peegeldub meie lastes samasse arengufaasi jõudes, kuid
tasapisi avalduma hakkab see veidi varem ehk u 10–15 a pärast
tegude tegemist. Kui toimub meeleparandus, siis tuleb oodata sama
kaua, kuni situatsioon muutub igakülgselt ja suguvõsa tulevik
"kirjutatakse ümber". Tuleb meenutada oma elu ning
andestada (nii endale kui kõigile) kõik seigad, kus olime
rahulolematud enda ja maailmaga või kartsime tulevikku.
Üliteadvus
(vaim, kõrgem mina) juhib sündmusi meie ümber ja protsesse meie
kehas 100%, alateadvus (hing) 96% ja tavateadvus (argiteadvus,
alamteadvus, aktiivne teadvus, mõistus) 4% ulatuses. Öösel
alamteadvus pidurdub ja alateadvus aktiviseerub.
Kui inimesel on suured varjatud pinged, jääb ta haigeks just
öösiti. Maha surutud
stressidest võib tõhusalt puhastuda, lamades maas ja vaadates
tähistaevast teadvuse tühjuse seisundis.
Sisemine
siirus on õnne ja tervise tingimus.
Kui inimene veenab ennast milleski, mida uskuda talle meeldib, saab
ta suurema karistuse kui teistele valetades ning kes valetab endale,
sellele valetavad ka teised. Kes usub valesid, saab endale samuti
hävitava programmi, sest üli- ja alateadvus teavad tõtt, mida
mõistus eirab, inimese isiksuse osad pole kooskõlas ja universum
isoleerib inimese kui rikkis (ja seeläbi keskkonnale ohtliku)
süsteemi ühisest info- ja energiaväljast.
Harva
juhtub, et mõni inimene otsustab loobuda igasuguste hinnangute
andmisest, norutamisest, etteheidetest inimestele ja oma saatusele,
teiste inimeste ja situatsioonide kontrollimisest ning
eneseõigustamisest (= endale ja teistele valetamisest). Algul testib
maailm teda raskete situatsioonidega – kui inimene suhtub nendesse
õigesti, siis läbib ta neid kergelt ja valutult, samas ei lähe nii
hästi ta pereliikmetel. Kui inimesele enam ei vastuta oma
ümberkaudsete mõttemustuse eest kaasa, võib tal pikapeale
õnnestuda ka järglaste infoväljade puhastamine – mõttejõul,
mitte enam piinade kaudu.
Kes
pole sellele tasemele veel jõudnud ja ei julge kannatada ise, peab
endale kallite olendite kannatusi pealt vaatama.
Rasked olukorrad korduvad, kuni inimene veendub, et kannatusi ei
põhjusta talle keegi ega miski muu peale armastuseenergia
puudulikkuse temas endas. Kui kannatav inimene ei solvu elu peale,
siis elu paraneb. Katsumus loetakse läbituks, kui inimene suudab
säilitada tingimusteta armastust elu ja maailma vastu ka siis, kui
tal on kõik jälle korras, vastasel juhul on mured peagi tagasi.
Juba
vanuses 10–14 a algab peenenergeetilisel tasandil lapse tulevase
pereelu ja järglastega seotud valikute ning olulisimate detailide
kinnistamine. Kui just
selles vanuses ilmneb lapse ennastohustav käitumine või haigus,
siis on selle taga mõni 3–5-aastaselt omandatud väärkäsitlus.
Põhjuseks on harilikult vanemate alateadlik agressioon inimeste
vastu (miks keegi tegi midagi nii ja mitte teistmoodi, las ta saab
oma õiglase tasu). Soovides kurja kellelegi konkreetsele isikule
suuname me oma hävitava energia kõigile elusolenditele, sest
Looduse ees on kõik võrdsed ja talle ühtviisi armsad. Sellepärast
tabab inimest vastulöök, mis on kordi tõsisem kui seda esile
kutsunud asjaolu.
Et
teiste süüdistamine ja vihkamine (olgu avalik või alateadvusesse
peidetud) ei hävitaks hinge, käivitub programm, mis hävitab lapse
keha. Tekib näiteks
narkosõltuvus ning vanemad lunastavad oma vead lapse alanduste ja
piinade kaudu, sest narkomaanist last süüdistatakse ja vihatakse.
Kui laps kiiresti terveks ravida, jääb õppetund pooleli ja
tagasilöök võib tabada narkosõltlase vanemaid – või ka arsti,
sest vabanenud negatiivne energia peab kuhugi kanduma. Mis oleks
tabanud vanemaid või tervendajat paari aastakümne jooksul, saabub
nüüd paari aastaga. Kui seda ei juhtu, siis vihkamise energia
potentsiaal säilib ja kasvab tervendatu tulevaste järglaste
infoväljas, kuni neid ei tohi enam maailma lubada ning seda
takistatakse viljatuse või tulevase lapsevanema surma abil.
Üha
rohkem lapsi sünnib suure agressiooniga maailma vastu,
mida tervendajad näevad nende bioväljades ja seavad, selliseid
lapsi aidates, oma elu ohtu, kuna saavad endale nende hävitavad
programmid. Need lapsed tunnevad ennast halvasti pühapaikades,
näiteks kirikus ning võivad pärast ristimist haigestuda või
surra. (Ristimine, nagu ka muude usutunnistuste talitused,
positiviseerib laste biovälja suurel määral ja lükkab suuremad
probleemid vähemalt suguküpsemisikka edasi. Leeritamise käigus
lükatakse need veel kord edasi tulevikku, kuid järgnevad
armuandmise riitused enam nii tõhusad pole ning siis peavad
järglased "appi" tulema.)
Inimene
ei vastuta oma mõtete eest, kui agressiivsete mõtetega ei kaasne
vihased emotsioonid, agressiivsed tunded ega vaimsed püüdlused,
sest selliste nn väestamata mõtete mõju maailmale on minimaalne.
Kui inimene aga ei mõtle ega taotle kurja, kuid naudib seda
füüsiliselt või emotsionaalselt (teistele või endale haiget tehes
või sellest fantaseerides, vägivallafilmi vaadates või tapmist
mängides), siis võrdsustatakse seda reaalselt sooritatud piinamise
või mõrvadega, millele järgneb karistus.
Sõjamees
tapab, kuid ta ei tohi nautida tapmist ega ihata kättemaksu.
Täielikuks tapamasinaks muutunud sõjaväelane pääseb sedapuhku
vastutusest ja tema eest karistatakse sõjaolukorra tekitajad, lisaks
tema ja nende järglased. Kes õhutab vaenlaste vihkamist, vastutab
selle eest koos oma suguvõsaga (sõltumata sellest, kas õhutaja ise
vihkas või mitte), maksma peavad ka vihkajad ja nende lapsed ning
lapselapsed.
Kui
inimene on oma karmaseisu poolest jõudnud tasemele, kus ta peab
hukkuma, siis temale appi tulnu ei saa teda päästa,
kui ta aga üritab kogu hingest, siis peab ta samuti hukkuma. Kaitsja
või päästja jääb ellu, kui ta ei võta endasse kaitstava
mõttemustust. Selleks ei tohi ta olla päästetavaga sõprussuhetes
ega sõltuda temast materiaalselt või vaimselt.
Ohvri,
turvamehe ja killeri vahel käib võitlus juba päevi enne
tulistamishetke, infoenergeetilisel tasandil. Kui ohvri või
turvamehe mõttemaailm on rohkem tasakaalus kui killeri oma, siis
laseb ta mööda või juhtub midagi imelikku ja ohver pääseb. On
teada juhtumeid, kus ohver sundis tapjat meelt muutma, sest ta palus
(olgu mõtteis või häälega) kurjategijalt andeks, et ta on
sisemiselt provotseerinud teise teole, mille eest tuleb kaua ja
piinarikkalt tasuda, või hoopis teatas, et annab tapjale kõik ette
andeks. Eemaletõukavalt mõjub tapjale ka ohvri täielik rahu,
hetkeolukorrast nagu möödavaatamine ja siiras armastus ründaja
vastu, samuti ohvri kujutluspilt, kus ta näeb kallaletungijat
õnnelikuna, olevat saanud seda, mida too ihkab ja naudib.
Inimesed,
kelles on vähe viha (olgu
see väljendunud või varjatud) liiguvad elus nagu pehmendatud
nurkadega ruumis. Ränga õppeprogrammi katsumused asendatakse nende
jaoks pikemate pisiäparduste rodudega, mida saab ka huumoriga võtta.
Tähtis
on lõpetada igasugune arvustamine, mitte anda toimuvale mitte mingit
hinnangut, k. a arvustajatele.
Ei saa vihata lapsi, sest nad on rumalad, ja samamoodi ei tohi vihata
inimesi, kes on vähem kordi taaskehastunud ja seega vähem kogenud
hinged. Kõik praegused arvustajad käitusid kunagi samamoodi ja on
seda lihtsalt ära unustanud.
Suureks
kasvanu kannab "käitumismaski",
kaitstes ennast lapsena kogetud trauma uuestikogemisest. Alandatu
etendab masohhisti, reedetu kipub kõike kontrollima, enesekindlust
kaotanud inimene muutub kadetsejaks ja kiitlejaks. Kes tundis ennast
hüljatuna sama soost vanema poolt, põgeneb suhete ja asjaolude
eest, aga kes tundis puudust vastassoost-vanemast, muutub kellestki
liialt sõltuvaks. (Esimene hüljatu keskendub oma trauma üle elades
olemisele, teine omamisele ja tegemisele.) Ebaõiglust kogenud laps
satub olukorda, kus ta peab ise ebaõiglaselt käituma. Ta süüdistab
ennast või kardab teiste süüdistusi ning jätab juba ette, hirmust
üle saamiseks, jäiga inimese mulje. Kõige raskem olukord on
suureks kasvanud lastel, kelle vanemad on esitanud süüdistusi
inimkonnale tervikuna, sest neid on programmeeritud vastutama kogu
inimkonna pattude eest.
Tagakiusatud
lapsed on väliselt rahulikud ja sisemiselt agressiivsed,
teised lapsed tajuvad seda ja üritavad neid tagasi normaalseks
tõmmata – niisuguste vahenditega, nagu ümberringi nähtud elu
neile õpetanud on. Ägedalt reageerivad lapsed võivad pahandustesse
sattuda, kuid vaevalt kedagi üllatada. Tulevased sadistid ja
massimõrvarid on väliselt rahulikud noormehed, kelle isad ei näita
oma süüdistusi ega viha kunagi välja, kuni mahasurutud, viisakuse
maski taha peidetud vihkamise energia kasvab kord liiga suureks. Et
isa ellu jääks, kandub vastutus üle pojale. Lastest, kelle isad
lasevad "auru" välja, ei kasva tapjaid, ja mida rohkem on
lapsi, seda väiksem on igaühe "karmapärandus".
Inimesed
kleebivad enda külge seda, milles nad kedagi süüdistavad või
vihkavad, ja kui
süüdistatav ei vihka neid vastu, siis kleebivad topelt. Kui nad
pärast veel pahandavad, et maailm olevat valesti loodud (patustega
ei juhtu midagi, aga õiglased kannatavad), siis tulevad neile
lisakannatused. Kui nad ka siis süüdistamist ei lõpeta,
programmeerivad nad oma järglased maailma ilu ja olendite
hävitajaks.
Inimvihkaja
lapsest saab tapja (energiapotentsiaal
sama märgiga), aga kelmuse või kombelõtvuse vihkaja lapsest kasvab
varas või liiderdaja (potentsiaal vastupidise märgiga), sest
(märgist sõltumata) on mõlemal juhul olukord sama ja põhjuseks
vihkamine.
Tunneme
me ennast süüdi
(miinusmärgiga enesekindlus) või oleme enese üle uhked
(enesekindlus plussmärgiga) – paika meid pannakse samamoodi. Tuleb
võtta ennast sellisena, nagu me oleme, siis ei teki kahtlusi oma
õiguses, oma saavutuste imetlemist ega olukorda, kus meid
süüdistatakse või vägivallaga ähvardatakse. Siis ei tõmba me
ligi ka sellist olukorda, kus meie teeneid vääriliselt ei hinnata.
Kasutame
pendlit ja malli (360
kraadi). Päripäeva 90 kraadi on +100%, vastupäeva 90 (ehk 270)
kraadi on miinus 100% – see on füüsiline aspekt, maine elu, edasi
kuni 180 kraadini on peenkehade ja vaimsete, seega kõrgemate
vibratsioonide ja tihedama infosisustusega maailm, kus iga 10 kraadi
on 100 maise protsendi eest. Nullist päripäeva liikudes 130 kraadi
= +500%, 180 kraadi = +1000%, vastupäeva liikudes 230 kraadi =
–500%, 180 kraadi = –1000%
Võib
testida, kui palju on erinevate eluaspektide ületähtsustamine
inimese edu/tulevikuloomise takistanud (+3 kuni +5% on normaalne).
Iga põhjustaja puhul tuleb määrata, kui palju on selle
väärtustamisega liialdatud: kui kuni +20%, on elu normaalne (harvad
väikesed äpardused), edasi algavad probleemid (sagenevad
haigestumised vms), alates +50%st on probleemid kindlasti märgatavad
(haigus muutub krooniliseks vms). Kui näit on +80%, siis on inimesel
raske haigus, kui aga sama näit on linnal, piirkonnal, siis on seal
tulemas globaalne katastroof. Üle +100% on surmahaigus, kuid juhtub,
et haigus blokeerib probleemi ja inimene jääb ellu, kannatab ja
lunastab oma valesti suhtumist.
Kui
selliste näitudega inimene tervendatakse, peab tema must karma uue
väljenduse leidma ja kellegi ebaõnne põhjustama – kas inimesel
endal või ta lähedastel ja mis alal, sõltub sellest, mida inimene
kõige rohkem ületähtsustab.
Kui selleks on pere, siis inimene ei saa seda luua; kui pere on, siis
on seal suhted halvad; kui suhted on head, jääb peres keegi raskelt
haigeks). Kes liiga palju mõtleb rahast, sel pannakse kinni
materiaalne edu. Kui raha on üle mõistuse tähtis, siis edu kinni
ei panda, kuid inimene ise haigestub või hukub, kui ta ellujäämine
on aga millekski vajalik, siis hukuvad tema lähedased. Kui +100% ei
tapa kohe, siis põhjustaja varjub ära ja selle näit võib kasvada
mitmeid kordi, nii et inimesel endal pole asjast aimu (näib, et ei
huvita enam), kuid pärast +900 koristab Loodus inimese ikkagi ära.
Armastuse
tase alla +50% on karistatav, +90% on ükskõiksus, aga juba +100% on
"hullupööra" armumine ja tappev jõud, sest jutt on
armastusest üksikisiku või üksiknähtuse vastu. Armastus
peab olema suunatud kogu maailmale (sel
juhul algab arvestus +100st ja on ainult positiivse mõjuga).
Miinusmärgiga armastusetase (ehk nullist allapoole) on kohe tappev
(aktiivne mittearmastus on agressioon elu vastu). Kui see ei hävita
keha, siis lagundab vaimu ja alates –100%st mõrvab ka teisi –
nagu näiteks naine oma meestevihkamisega. Kui ta –100% juures ei
"tapa" oma meest juhusliku saatusliku õnnetuse või
haiguse läbi, siis edaspidi ei taju ta enam seda vihkamist, arvates
ükskõikselt, et mehed on lootusetud. –400% ja enamaga on ta mees
perest läinud, kui aga püsib peres, siis on joodik või vägivaldne.
Halb olukord muutub stabiilseks, kui tasuma vanemate suhtumise eest
pannakse lapsed.
Kõik
alla 0 on varjatud ehk alateadlik ning süveneb järglastel:
kui ema vihkas mehi 60% võrra teadlikult (+60% ) ja ei aimanud oma
vihkamise suurust 20% ulatuses (–20%), siis tütar ei tea oma
meestevihkamisest midagi, tema näidud on +10% ja –160% (meest ei
saa olla või temaga juhtub õnnetus, eluvõimelist poisslast ei
saa).
Samamoodi
testitakse: stress, hirm, ahnus, põlgus, kadedus, kurbus,
depressioon, vihkamine, enesetähtsus, kättemaksusoov, solvumine,
oma mina tähtsus, töö, harrastused jne, samuti tingimusteta
armastuse tase (elu ja kõige loodu vastu) ning seda, kui palju
säilib see, kui ohtu satub materiaalne elu, hingeelu või saatus.
Eraldi testida võib nii armastust kui agressiivsust enese, maailma,
inimeste, jumala, looduse, loomade, oma töö, meeste või naiste,
laste, vanemate, kolleegide jne vastu (nii teadlikku kui alateadlikku
osa).
Avalik
agressiivsus on maailmale ohtlik ja inimene koristatakse, kuid kõige
ohtlikum on üldtunnustatud heade inimeste varjatud (miinusmärgiga)
agressiivsus, mida teised ei näe ja millest pole aimu ka endal.
Mida suuremad on plussmärgiga numbrid (agressiivsus on selgelt
väljendunud), seda vähem on ohtu ja üllatust siis, kui karistus
saabub. Pealtnäha väga positiivne inimene, kes pole rahul enda ja
oma saatusega ning kahetseb midagi minevikus, osutub vahel
intensiivsemaks maailma tasakaalu ohustajaks kui mõni avalik
süüdistaja ja vihkaja.
Karmanäit
on kõigil sündides
maksimaalne (alumine null ehk +/–1000, muidu ei ole võimalik ega
vajalik uuesti kehastuda). See on
suuruselt sama mis eelmise elu lõpu karma näit ja sama suur peab
olema vanemate karmanäitude summa lapse sigitamise hetkel, muidu
pole võimalik sündida just nendele vanematele.
E
= A + B + C - D = karma, mis on inimesel käesoleval hetkel või mis
läheks edasi järglastele. A ja B on vanematelt kaasasaadud karma, C
on ise juurde tehtud karma ja D on ise lunastatud karma. Kui E on
kuni +20%, edeneb inimesel kõik, millele ta jõuab vaevu mõelda, ta
valib ise oma teed ega kohta takistusi.
Et
olla tingimusteta õnnelik, tuleb kõiges eksisteerivas näha
täiuslikku tarkust ja ilu ning tunnistada kõigel toimuval õigus
olevat – selle kohta
öeldi "saagu jumala tahtmine". Keegi ei ole milleski
süüdi, sest kõik täidavad oma osa kõrgemalt juhitavas
näitemängus, mille tähendusrikkuse ja õigluse kohta ei saa meie
kunagi ülevaadet. Et sisemiselt nõustuda millegi suurega enda
kõrval ja mitte enam jumalat mängida, tuleb minetada oma isikliku
mina tähtsus. See toimub aeglaselt ja kannatuste käigus, selleks on
vaja katkestada kõik senised sidemed ja uuendada neid juba uuel
alusel, loobuda vanadest harjumustest ja sõltuvustest nii
materiaalses kui vaimses maailmas ning avastada ennast ühtlase
hiiglasliku elusolendi võrdväärse osana.
Kui
tegemised takerduvad, on inimese energiaväljas ülepinge,
mis tähendab energia liigset koondumist mõnesse kohta. Kui on
kalduvus oma tegemistesse liiga tõsiselt suhtuda, tuleb välja
mõelda midagi, mis segaks asjale täielikult pühendumast, näiteks
tegelda mitme asjaga korraga või kujutada endale, et kõik on ainult
mäng, muutuda tulemuste suhtes ükskõikseks.
Kui
tahame midagi saada, tuleb asendada kujutelm sellest ettekujutlusega,
kus me hoopis ise anname midagi või loobume oma soovist kellegi
teise heaks. Viime oma
tähelepanu teiste hüvedele ja anname maailmale, kes peagi kõik ise
ära korraldab, mõnd aega. Kui tahame midagi inimeselt, kel pole
meie jaoks aega, kujutame ette, kuidas ta saab, mis temale vaja ning
varsti pöörab ta meile oma tähelepanu.
Oma
unistuse heaks midagi teinud, peame mõneks ajaks kõik justkui
unustama ja tegelema hoopis millegagi muuga,
teeme oma pea kõigist mõtetest ja soovidest tühjaks. Vajadusel
võib kasutada ajuvõngete aeglustamise tehnikaid: vaadata tuld või
voolavat vett, kiigutada ennast, ümiseda laule, pikka maad käia või
peatada mõtetevoolu joogide keeleasendi abil suulael.
Soov
täitub siis, kui inimene enam ei looda.
Igatsedes või ihaldades koormame oma unistused energiaga üle,
vabastatuna aga suunduks see otseselt meie soove täitma. Samahästi
nagu pidevas kaitserežiimis viibimine tekitab kellegi-millegi
ootamine suurt energiakadu. Sellepärast tuleb soovitu tähtsus
nullini viia, nii et mõeldes sellele oleks sees tühjus, või
reageerida oma ootustele ja mõtetele meelega teisiti – ootamatult,
ebaadekvaatselt, absurdselt, nagu iseendale etendust korraldades.
Kui
tahame midagi saada, ei tasu sellest paluda, sest ka palve toimib
nagu energia peatamine ja ümber sooviobjekti koondamine.
Kaasaja inimene ei oska õigesti palvetada. Seda pole mõtet teha ka
juhul, kui sees on kahtlused, hirmud, tujud või tahtmised.
Palvetades võimendab inimene just neid ja saab selle, mida ta
aktiivselt EI soovinud. Palvetada tohib ainult täieliku armastuse
seisundis, sisemiselt täiesti puhtana, ka oma soovidest ja
eesmärkidest – siis aga kaob tavainimesel palvetamise mõte, sest
tema ei taha suhelda kõrgema plaaniga, vaid midagi endale välja
lunida.
Tuleb
leppida kõige hullema ebasoovitud variandiga, seejärel muutuda
ükskõikseks selle suhtes ja hakata erapooletult, kuid kindlalt
uskuma oma soovi täitumist, nähes seda nagu juba reaalselt olemas
olevat, meile kuuluvat.
Kujutlustes ei tohi osaleda teised olendid, sest neil on oma
valikuõigus. Kõiketeadev, lahke, kaitsev ja hoolitsev maailm toob
ise meie juurde neid, keda vajame ja kes vajavad meid. Kõik, mis on
vajalik mõttekujundi materialiseerimiseks, tuleb iseenesest,
visualiseerija peab ainult julgema oma tellimus esitada.
Oma
unistust tuleb ette kujutada detailideni selgelt ja tunda kõike,
mida me oma täitunud unelmaga kohtudes peaksime tundma.
Tuleb õppida tabama hetke, mil mõistus lülitub välja ja keha
jätkab oma toiminguid automaatselt. Just siis tuleb lülitada sisse
oma kujutlusklipp ning teha seda võimalikult tihti, teeseldes, et
see on reaalsus. Kasulik on oma kujutlusklipis ka liikuda, esemeid
puudutada vm viisil "peremehetseda", muidu kujuteldav
muutub reaalsuseks küll, kuid näeme seda näiteks teleekraanil või
kellegi teise elus. Efekti suurendamiseks võib endale sisendada, et
täitume energiaga üle ääre, olles puhta võimsa energia allikas,
mis kiirgab armastust ja valgust, siis "mängime" läbi oma
klipi ja hingame see endast kiiresti, kuid pingest vabalt, välja.
Samas vabaneb meist energialaine, mis levib kiiresti igale poole,
levitades meie kujutluspilti vähemalt 5–7 m kaugusele.
Õiget
õnneseisundit tuleb samuti tundma õppida.
Sellega ei kaasne emotsioonid, isegi mitte positiivsed, sest need
kurnavad meie energeetilisi struktuure, tekitades nendesse paise,
auke ja lekkeid. Tuleb õppida eristama rõõmu kui emotsiooni ja
rõõmu kui tunnet. Esimene on kõikuv, sellega on lihtne
manipuleerida, seda kuritarvitada. Teine on pidev, muutumatu ja
sõltumatu ümberringi toimuvast, arenenud isiku kestva õnneseisundi
osa.
Inimene
on harva vaimselt sõltumatu ning tema energiat omandavad
perekondlikud ja ühiskondlikud struktuurid, ka vaimsed koolkonnad.
Vaimsete piirangutega
struktuurides inimese energia
hajub või kandub ühele juhtivale isikule
(kes on samuti kinnine energeetiline struktuur). Moodustub sõltuvus
nii saaja kui andja puhul, mis kurnab andja energiavälja.
Pikapeale ammendavad andjad või kogu struktuur ennast ära.
Kui
inimesel on arusaam, et ta usub jumalat ehk kõiksust (armastab kõiki
ja kõike), siis ei teki tal oma energiat jagades sõltuvust ega
kurnatust. Tema armastus levib kõigile ja kõikjale piiramatult ning
tuleb tagasi mitmekordselt. Selle inimese õnnetunne muutub pidevaks,
sest läbi tema toimib armastusevool, ta on terve ja tervendab teisi
selleks midagi ette võtmata. Kui inimene aga seostab oma tunnet
mingi õpetuse raamides välja pakutud ettekujutusega jumalast, siis
keerleb tema energia loodud struktuuri raamides, kuni kustub. Nii
juhtub lõpuks, kui teenitakse usundipiirangutega jumalat, kirikut,
sekti, ühiskonnaliikumist, mõttesuunda, koolkonda vms (kus ei
armastata kõiki ja kõike.
Miks
hakkame elus vahel mõne ringi mööda käima või kohapeal tammuma?
See on karistus selle eest, et:
-
igavlesime või tegelesime liiga palju vaimselt vähe arendavate meelelahutustega (lobisemine, mängud, teleri vahtimine, söögid-joogid jm lõbustused, seks);
-
suhtlesime liiga sageli (sõpradega läbi käimine, rahvakogumised ja massiüritused, sh kultuurialased), hüljates oma isiksuse arenguks hädavajaliku omaette olemise vajadust;
-
osalesime ebapuhta energiaga tegevustes (igasuguste rühmituste töö, ühiskonnaliikumised, poliitika);
-
kiirustades keelasime oma aega neile, kes meid vajasid või vastupidi – saatsime mõttetult mööda oma ja raiskasime teiste aega;
-
takistasime teiste elusolendite oma elu üle otsustamise õigust;
-
lasime teistel inimestel või asjaoludel otsustada meie eest;
-
aitasime seda, keda ei tohtinuks aidata;
-
võtsime vastu abi (komplimendi, kaastundeavalduse) ebapuhaste mõtetega inimeselt;
-
tundsime kaasa kellelegi, kes sellest energeetiliselt toitub, või kiitsime teda;
-
andusime kurbusele, nõrkusele või loobusime väljapääsu otsimisest;
-
andsime edasi valeinformatsiooni, olgu tahtlikult või pahaaimamata;
-
tegelesime eneseõigustamisega.
Sõltuvalt
kahju ulatusest, mida on tekitanud me eksisamm (millest meil ei
pruugi aimu olla), võib seisak kesta kuni 7 aastat.
Lõpuks ilmuvad meie ellu jälle need inimesed, kes olid lähedal
ummikolukorra tekkimise ajal. Seekord ei tohi neilt nõu ega abi
vastu võtta ega neile midagi jagada, muidu suunatakse meid uuele
katsumuste ringile. Ummiku lõppfaasi tunneme ära, kui tekib
minevikus toimunule mõnevõrra sarnane situatsioon. Selle
lahendamiseks on kasulik millestki loobuda kellegi teise kasuks. Ei
tasu teha otsuseid ega midagi plaanida, sest see toob mõne
materiaalse kahju. Kui seda mitte kahetseda, saab kaotus korvatud.
Vahetult pärast otsustava olukorra möödumist on kasulik kõik
asjaajamised teistele usaldada ja ise mõneks ajaks kõigest eemale
tõmbuda.
Kannatuste
ringile satume ka oskamatusest õigesti suhtuda hea-kurja
võitlusesse. Kui
jälgides seda oleme häälestatud millegi suhtes negatiivselt, saame
kaasvastutajaks teiste kuritegude eest, kui aga suhtume üleolevalt,
skeptiliselt, saame tagasilöögi omaenese vaimujõult. Kui tunneme
hirmu või nõrkust, kärbub meie isiksus, kui aga jälgime hea-kurja
võitlust passiivselt, kuid mitte erapooletult, siis tehakse süüdi
ja tuuakse ohvriks just meid.
Hea-kurja
vahelise võitluse kaudu ei tohi otsida väljapääsu mingist
situatsioonist.
Võitlust ei tohi ületähtsustada ega muuta eesmärgiks omaette,
muidu tekib lastemängusarnane võlts olukord. Tegutseda tohib ainult
täiesti ausaks jäädes, kuna pisemgi kõverus tuleb meile
mitmekordselt tagasi.
Olles
oma vaimus veel mitte kuigi arenenud inimesed, peame me otsustavatel
hetkedel alluma kõrgelt arenenuile, muidu saame elult valusalt pihta
ja nii juhtub ka meid toetavate inimestega. Samas on kõrgemini
arenenud inimestele lubatud teisi õpetada ja suunata neid allutades
ning tagasilööke selle eest tavaliselt ei järgne. Küll aga
tasuvad nad kõrgema keelu rikkumise eest: ei tohi suunata valgust
tasakaalust väljas olevasse kohta. Tuleb katkestada selle
koha/isiku/kollektiivi side vaimse tasandiga ja tasakaalutus hävitab
iseenda ilma väljastpoolt lisajõudu saamata.
Kui
laseme ennast sundida teiste huvides midagi tegema,
allume komplimendile või lõõgastume suhtlemise ajal, lastes ennast
kurikavalalt mõjutada, siis
katkeb me alamteadvuse side üli- ja alateadvusega, intuitsioon
nõrgeneb ja me teeme valed valikud.
Meid
mõjutatakse pahatahtlikult pannes meid ennast süüdi tundma või
rõhudes meie õiglustundele ja empaatiale.
Kaasa tunda tohib siis ainult väliselt, seesmiselt tuleb aga
nõustuda teise inimese olukorraga ja seda ei tohi soovida leebemaks
muuta. Kõik olukorrad loovad inimesed endale ise, et nendest õppida,
ja asjade seisu paremaks muutmiseks tuleb neil ennekõike mõista
halva kasulikkust. Kaasatundja võtab endasse võõrast halba ja
muutub kaasvastutajaks. Ta tohib üritada aidata inimest raskest
olukorrast üle saamisel, kuid nõu ja abi tohib anda vaid siis, kui
seda küsitakse. Haletsemisenergiast toituja ei soovigi olukorra
paranemist ega hakka nõuannete järgi toimima, kuid ta võib aitaja
külge kinnituda ja hakata võtma temalt eluenergiat ning edu.
Sellise klammerdumise vastu kaitsesid inimesed ennast lausega "jumal
annab" või "jumal aitab".
Kui
hättasattunu ei taotle meie empaatiaavaldust, vaid mõistmist, kuid
reageerime harjumuse pärast emotsionaalselt või tundeliselt, siis
röövime eluenergiat sellelt, kellele kaasa tunneme.
Haletsemisenergia on alati negatiivne, sest see mõjub bioväljale
lagundavalt ja puhastumine sellest nõuab inimeselt suurt
energiakulu. Tasub mõelda, kas hätta sattunul on selleks vaba
energiat ja mis juhtub siis, kui nõrka/haiget haletsevad korraga
paljud inimesed? Õige oleks mitte empaatilisele meeleliigutusele
alluda, vaid kindlalt soovida teisele edu ja paranemist. Kõige
efektiivsem on mitte ilmutada isegi välist pehmust, vaid väljendada
ennast oma mõtteis erapooletult, jõuliselt ja kahtlusteta, seejärel
aga unustada kogu lugu, vähemalt mõneks ajaks. Hädasolija meelest,
kui ta pole harjunud oma kurtmisega teistelt energiat näpata, ei
tähenda selline reaktsioon ükskõiksust, vaid sügavat mõistmist.
Mõned
inimesed kasutavad teiste empaatiat teadlikult ja sihikindlalt: kui
mingi asi jääb toppama, tuleb seda korraks teistele kaevata, olles
ise täiesti osavõtmatu, suhtlemisele kinni. Kaasa
tundmise hetkel toimub mõningane energiapurse, mis lükkab seiskunud
protsessi käima. (Sellist efekti pole kroonilise hädaldamise puhul,
sest kogu vallanduv energia neeldub kaebaja biovälja kui mustasse
auku.) Nipp on ka selles, et teise
inimese energiat ei tohi tulla rohkem kui üheks värskendavaks
impulsiks, sellepärast
mainitakse oma häda ainult napisõnaliselt ja tehakse juttu mingil
muul teemal.
Allikas:
http://web.zone.ee/ilvi/indexlynxie.htm
http://web.zone.ee/ilvi/motteravijatk.htm
http://web.zone.ee/ilvi/motteravijatk.htm
Tere, ma paluksin jagada reaalset viidet, mille alusel see jutuke kirjutatud. Tänan!
VastaKustutaLingid on õiged. Tekst ongi otse võetud siit: http://web.zone.ee/ilvi/motteravijatk.htm
KustutaSealse teksti kirjutanu (ehk autor) on selle kokku kirjutanud omaenda teadmiste ja ammustest aegadest päritoleva info põhjal (mis saadud erinevatest allikatest, venekeelsetest, aga kustkohast, seda ta enam ei mäleta kahjuks).