Mõtteraviõpetuse alused

humansarefree.com
Mõtteraviõpetuse alused...


Inimesi on tasakaalus ja tasakaalutuid –
viimaseid on enamus, nad tahavad "head" välja näha ja peidavad "halba" ning selleks peab keegi nende kõrval "halb" olema. Tasakaalutuid on neid valitsevate põhistresside järgi 2 liiki: vihased on otsekohesed, temperamentsed, sageli paksud; hirmunud inimesed on aga külmad ja enamasti kõhnad ning tahavad olla intelligentsed, targad ja õiglased.
Tasakaalus inimene on väljapaistmatu, ta ei püüa olla, vaid on, ta ei ohverda midagi, ei ela millegi nimel ega väldi takistusi, sest need võimaldavad uute kogemuste ja teadmiste saamist. Tema plaanid täituvad kergemini, sest ta käivitab neid oma loova jõu, mitte hirmu ega vihaga. Teda ei valitse emotsioonid ja neist ajendatud mõtted (astraalne tasand), vaid tunded ja nendest lähtuvad mõtted (mentaalne tasand).
Tasakaalukas inimene vaatab elu nagu see on ja näeb igal asjal kaht otsa, tegutseb tegutsemise enda pärast ning ta tegemistele järgneb oodatud tulemus. Tasakaalutu ehk stressis inimene kogeb ebaõnnestumisi ja pettumusi, kuna ta tegutseb selleks, et pärast seda olla (õnnelik, tark, tubli, kuulus jne). Stressis inimene näeb igal pool iseennast ja oma stresse, kuid eitab nende olemasolu endas.
Luule Viilma nn ellujäämiseõpetus on mõeldud tasakaalus inimesele, kes soovib teada, kuidas asjad süviti toimivad, ja kellel ei teki tõrget, kui selgub, et tema ise on mõne vea teinud. Enamik meie aja inimesi, keda mõtteraviõpetus võiks aidata, ei ole selle vastuvõtmiseks lihtsalt valmis (stressis inimene ei ole milleski ise süüdi) ja vajavad sensitiive, kes võtaksid häda ära ilma neid "solvamata". Ka stressis inimene tahab kuulda seletust, mis temaga tehti, sensitiiv aga tahab säilitada oma klientuuri ja sissetulekuid. Nii jätab ravitseja enamiku asju enda teada, jagades vaid seosetuid ja hämaraid katkendeid üldistest tõdedest, mis meedia ümberjutustustes veel rohkem katkutuna näevad veelgi rohkem jama moodi välja. Sensitiivide abi ei mõju kaua, sest tavainimene ei näe vaeva enda muutmiseks. Evolutsioon aga kestab edasi ja ellujääjateks osutuvad tasakaalukad inimisendid ehk inimliik, kellel puudub vastuseis tava- ja alateadvuse vahel.
L. Viilmat oli füüsilisel tasandil vaja tervikliku õpetuse mentaaltasandilt "alla" toojana – ja täpselt niikauaks. Ta oli oma õpetust tutvustades tegelnud praktilise raviga ja temaltki nõuti, et ravitseja teeks kõik laisa patsiendi eest ära ise. Ent tema õpetus ei vaja kõrvale mingit ravitseja kuju, piisab soovist iseennast õieti mõista ja enda heaks midagi teha.
Nimelt, tuleb visualiseerida probleemi mingi kujuna oma sisemises vangikongis ja vabastada ta sealt, paludes temalt andeks, et me ei taibanud seda teha varem. Siis tuleb anda andeks iseendale, et me ei osanud varem olukorda lahendada ja kasvatasime probleemi nii suureks. Esimene komistuskivi seisneb selles, et vabastatav probleem peab olema tõeline, õigesti määratud, inimesele endale kuuluv – aga tasakaalutu inimene ei tunnista seda, temal on alati kõik teised süüdi. Järgmine võimalik takistus – mõni mure või stress keeldub kongist välja minemast või on ta varsti seal jälle tagasi. See tähendab, et tahame ainult kiirlahendust, mitte probleemi mõistmist ja lahendamist. Sel juhul tuleb enne vabastada oma hirm jääda ilma mureta, teadvustades endale, et nagu visualiseeritud kujugi, ei oskaks me oma murekongist vabana välja astudes millegagi koheselt algust teha.
Minevikku tuleb vabastada järjest vähemalt 10 päeva ning sellega võib kaasneda äkki alanud ja äkki lõppenud haigus või mõni materiaalne kahju. Ka hirmu kellegi pärast tuleb vabastada kaua ja vabanemine võib oma traumeeriva mõju poolest sarnaneda pingest lahti päästetud kummi löögiga. Kui me seda aga ei tee, siis seame selle, kelle eest kardame, kas või põhjusetult, ise oma hirmude jõududega ohtu, sest negatiivsed mõtted on eriti tragid materialiseeruma.
Mõttetarkade soovitusi samal teemal
Selleks, et haigust või probleemset olukorda põhjustanud konflikt jääks vaimse õppetunni näol selja taha, on vaja see lahendada, st meenutada täpsemalt ja vabastada endast kõik olukorraga seotud emotsioonid, tunded ja mõtted (ehk teha vastupidist kui teeb meie psüühika, üritades unustada kõike traumeerivat).
Palume, et meid aidataks andestada oma lapsepõlve solvumusi ja palume andeks nendelt, kellele oleme ise tahtes või tahtmata ülekohut teinud. Kuna mällu salvestub sündmuse ebameeldiv osa, "jäätub" kannatada saanud isiksuse fragment sellesse kinni ja meenutades juhtunut oleme emotsionaalselt sama vanad kui tollal. Kasulik on võtta sama asend, nagu siis, ja enne fragmendi vabastamist paluda energiat selle "lahti sulatamiseks". Võib kujutada ennast lapsena ja rääkida oma solvajatele ära, mille peale me solvusime ja kuhu see meid välja viis. Vana asja ära klaarinud, tuleme oma aega ja unustame vanad juhtumised ära.
On kasulik iga teatud aja tagant vaadata oma praegusele elule nagu oleksime omaenese kõrgem mina või oma tuleviku mina, näiteks vana tark inimene, kes tunneb ära head ja kurja ning ei süüdista ennast ega teisi, vaid tunneb kõigele olemasolevale kaasa – temalt võib küsida nõu praeguse olukorra kohta.
Soovitatakse liikuda mõtteis ajas tagasi, kuni jõuame hetke, mil probleemi veel polnud. Sealt liigume edasi kuni probleemi ilmumiseni ja vaatame, mida valesti tegime. Mõtleme, kuidas toimiksime sellises situatsioonis nüüd, ja kuidas läinuks me elu, kui me poleks toda viga teinud. Tunneme rõõmu, et oleme saanud õpetuse ja ei korda enam oma viga. Meenutame oma õnneaegu ja jätame endasse õnnetunde. Tuleme sellistena mälestustesse negatiivsest situatsioonist ja võtame toimunut rahulikult.
Probleemi või haiguse algus tuleb üles otsida, kerides elu tagasi ja see ära sõnada või muul moel eemaldada ja muuta, kas või kujutades endale haigusekulgu tagurpidi ja palvetades. Võib hingata haigest kohast välja ja sisse, võib aga hingata sisse kogu kehaga ja keskpunktist igas suunas välja või kasutada mõnda muud tehnikat.
Meeldiva mälestuse puhul võib ette kujutada, kuidas kõik selle komponendid (eredus, teravus, kõlavus jne) võimenduvad, ebameeldiva mälestuse puhul vastupidi. Pilt tuleb teha mõtteis suuremaks või väiksemaks, negatiivne emotsioon asetada endast mõne sammu kaugusele ja pisendada kõiki selle koostisosi.
Et vaigistada valu, jõudu juurde saada või puhastuda negatiivsest energiast, piisab tulemisest oma ettekujutlustes mõnda oma õnnelikku mälestusesse või mõne veel teostumata unistuse seltsi.
Kõik, mida meile tehakse praeguses elus, olime teinud teistele oma eelmistes eludes. Kui suudame seda ilma solvumata taluda, saame "plusspunkte", vastupidisel juhul jääme haigeks. Siis tuleb paluda andeks selle eest, et oleme kunagi ise kedagi solvanud ja paluda aidata ennast teele, kus saaksime heastada oma eelmistes eludes tehtud kurja neile, kes seeläbi kannatas.
Ebameeldiva isiku meenutamisel tuleb lõdvestuda ja kujutada ette, et temaga juhtub midagi head ja kuidas meie sellele reageerime, võib samuti palvetada tema eest. Reeglina juhtubki temaga midagi talle rahuldust pakkuvat ja ta jätab oma vaenlased rahule, või juhtub see nii, et meie bioväljast järsku vabanenud energia niidab ta hoopis jalust – kui ta on selle oma tegude ja mõtetega ära teeninud. Igal juhul hakkab meil paremini minema ja meie suhted selle inimesega võivad koguni paraneda – seda juhul, et temale head soovides ei sea me eesmärgiks temaga toimuvat muutust.
Ka Louise L. Hay kirjutas, et inimest, keda me vihkame, tuleb kujutada enda ees laval seisvat ja öelda talle: annan sulle andeks ja lasen su vabaks, kujutada, kuidas temaga juhtub kõiksugu head ja lasta tal minna. Ennast ravides tuleb juurelda, millised meie mõtted võisid haiguse põhjustada ning öelda endale: olen valmis loobuma neist mõtetest. Seejärel tuleb korrata võimalikult sageli tervendavat mõttesisendust ja kujutleda, et märkamatu tervenemine on juba alanud. Kui oleme veendunud, et isiksuseks arenemine ja haigusest paranemine on raske, siis tasub endale korrata, et see on huvitav, imeline, kerge ja vaimustav protsess, ja see saabki nii olema.
Kõik tunded peale armastuse on emotsioonid ja stressid,

arvas L. Viilma. Paljude teadjate sõnul 
on emotsioon "rumal" ehk ilma mentaalse tagapõhjata tunne. Teisiti võib öelda, et emotsioon ongi üks stresse. Tasakaalukal inimesel on ainult tunded ning nn hinge ja mõistuse vastuolu pole tema jaoks olemas.
Kurjus on põhimõtteliselt armukadedus ning see, kellele tundub, et teda ei armastata, kargab kaela sellele, kes näib õnnelik. Armastus ongi nirvaana ehk tingimusteta hingerahu ja elurõõm, ainus vaba energia ja kõik (läbi andeksandmise) energeetiliselt vabaks lastud probleemid muutuvad armastuseks.
Andestada võib ka oma võimetusele armastust jagada – tavaliselt tuleb ennekõike anda andeks oma vanematele, kelle pärast see juhtus (nii vara, et me ei mäleta), siis tuleb paluda andeks kõige eest ja kõigi käest kõikidest eelmistest eludest. Võib andeks anda isegi ette või ka abstraktsele "sellele", mis hetkel vaevab, ja paluda anda selgust "selle" olemuse kohta. Andestada tuleb ka needusele ning paluda endalt andeks, et selle endasse võtsime ja sellega endale halba tegime. Probleem lahkub ainult siis, kui teda kohelda armastavalt ja mõistvalt, tänulikult ja väärikalt. Teistmoodi välja aetud probleem tuleb varsti tagasi ning tavaliselt raskemal kujul.
Tervenemine toimub, kui tegeleme endaga rahulikult, ja ägenemistega, kui tahame haigust endast välja heita. Kui inimene muudab andeksandmise oma eesmärgi saavutamise vahendiks, saab ta asemele veel hullema haiguse. Kes ei anna andeks ka surres, taassünnib haigena.
Lisaks andestamisele ja endast vabastamisele on võimalik vabaneda stressi energiast tule kaudu – kirjutada mõni vihkamist või enesehaletsust väljendav kiri ja see ära põletada, või panna oma eksimised paberile ja öelda endale: koos selle paberiga põletan ma kõik oma pahad teod ja mõtted.
Samuti tuleb kontrollida oma mõtteid: "tahan" tähendab saamahimu, "pean" – sundimist, "ei taha"/"ei pea" – protesti, ja need on negatiivse energia meisse toojad. Tuleb kasutada "vajan"/"ei vaja", mis tähendab vabadust. Nii palvetes kui tervendavates sisenduslausetes tuleb vältida "ei" vorme, sest "eid" hääldades hingatakse sissepoole ja mitte väljapoole, nagu ülejäänut sõnumit lugedes, ja tekitatakse energeetiline sulg.
Andeksandmise 
valem peaks välja nägema nii: annan sulle andeks, et sa seda tegid/minusse tulid, annan endale andeks, et ma sind/selle endasse võtsin, anna andeks, et ei taibanud sind juba varem vabastada, aitäh õpetuse eest, palun oma kehalt andeks, et selle kõige endasse võtmisega talle halba tegin, armastan sind, ennast ja oma keha.
Palves 
peab olema jumala (universumi, Looduse) ja enese ühtsuse tunnistamine, jaatavas vormis positiivne soov, tänu tehtu eest ette ning oma soovi andmine jumala (universumi, Looduse) kätte ehk probleemi vabaks laskmine.
See kõik on tasakaaluka inimese eneseaitamisviis, sest tasakaalutut huvitab ainult halva äraajamine. Haigust või õnnetust nähakse siis nagu inimese enda olemusest sõltumatut, võõrast maailmast sisse tunginud nuhtlust, millest tuleb ilma pikemalt mõtlemata lahti saada. Ka rahvapärimus kubiseb sellise mõtteviisi tunnistustest.
Väljend "harakale haigus" tuleb sellest, et musta lindu paluti haigus minema viia, samuti kanti haigused üle loomadele või taimedele, kingiti kivile ("kivi, sul ei ole, mul on, võta endale") või saadeti Kuu peale ("kuu, sinul ei ole, mul on, säh võta endale või vii vaenlasele"). Visates midagi ära, öeldi: mingu sinna mu väsimus, ebaõnn vms. Kurja aeti välja ning eemale ka suitsu ja käraga, aeti külast välja, auku ja maeti maha.
Mingi halb nähtus, omadus või haigus võidi ajada eseme sisse ja see ära hävitada, näiteks ära põletada haigel seljas olnud higine särk või maha aetud juuksed. Aga võidi haiguse energiaga esemed ka kuskile maha jätta, et seda puudutanud inimene saaks paha endale, või lausa sokutada need teisele inimesele nii, et ta neid kaasas kannaks, ning väidetavalt algas 21 päeva pärast hävitav mõju. Et paha endale tagasi ei tuleks, künti ümber maja mitu ringi ja põletati kõik nende vahel olev.
Šamanismi vaatenurgast pole olemas kurja, vaid kõik on energia kehastus, mis asub lihtsalt vales kohas. Seda energiat ei hävitata, vaid lastakse vabaks loodusesse või viiakse mujale, kus tal parem on. Selliselt saab haiguse energiat lepitada ja rahuldada. Kui aga inimesele jääb mulje, et haigus sattus tema sisse juhuslikult, "valesse kohta", tõmbab ta oma mõtteviisi või käitumisega endale kaela mõne muu häda.
"Musta augu" efekt
 
L. Viilma raamatutes üsna laialivalguvalt esitatud mõtteraviõpetust süstematiseerida proovides võib esmalt aru saada, et kõik haigused tulevad "hirmust, et meid ei armastata" või armastatakse ainult "siis, kui". Kahtlemata tekib kõik ebameeldiv, mis inimesega juhtub, kas armastusest ilma jäämise või selle hirmu tõttu, kuid siin ei tohiks pidada silmas armastust inimeste vahel, vaid armastust kui kosmilist eluenergiat üldse ning sellise armastuse mõiste alla käib ka näiteks "maa kannab" ja "jumal hoiab". Inimene tajub armastusest ilma jäämise stressina just seda, et ühel hetkel ei ole teda kellelegi, isegi temale endale, vaja, tema jaoks kaob elu mõte või õigus olemas olla – tegelikult katkeb sel hetkel inimese side kõike elavat ühendava energiavõrguga, energiavool peatub ja tekib "tühjus" ehk mingi osa inimesest muutub energeetilises mõttes "mustaks auguks". Kuna päris tühi miski olla ei saa, täidab selle "miinusmärgiga" info, tagurpidised energiavood ehk haigused, väärad hoiakud ja negatiivsed mõttekujud.
Vähesel kujul esinedes alluvad need anomaaliad inimese "plussmärgiga" mõtete normaliseerivale toimele, kus "pluss" tasakaalustab "miinuse" juba eos ja mõlemad eksisteerivad inimese kehas puhtpotentsiaalselt. Nii öeldakse, et tavainimeses on tasakaalustatud kujul 49% negatiivset ja 51% positiivset energiat. "Nullpunkti" ehk 50% ümber tekib "musta augu" efekt, aga seisma jäänud energia on põhjuseks haigustele, suhete rikkumisele jne. Mida sagedamini see toimub, seda rohkem haaravad inimeses võimu destruktiivsete energiatega mõtted, muutes üha enam kogu keha ja vaimu energiavoogusid tagurpidisteks suunale, milles keerlevad meie universumis elu edendavad energiad. Tasakaalust väljunud ja teatud tasemeni jõudnud, hakkavad inimese energiavood, nende suunast sõltumata, mõjutama inimese ümbruskonda, ühiskonda ja kõike elavat.
Gunnar Aarma kirjutas, et inimese heaolu ja tervis sõltuvad 70% võrra tema mõtlemisest ja tahtest (ülejäänud on toit, hingamine ja liikumine). Kui tõstame oma energiad 85% positiivsuseni, nagu boddhisattvad, siis kaovad probleemid iseenesest – ja mitte ainult meie sees, vaid ka meie ümbert. (Siis saame me häirimatult magada ka sipelgapesas, lisas Aarma suuliselt.)
"Nullpunktist" kõrvalekaldumise võimalustest
 
Enamikku inimesi valdavad negatiivsed emotsioonid suuremal määral kui positiivsed, kuid on ka neid, kellel praktiliselt ei ole enam midagi parandada ja kes järelikult oleksid pidanud süsteemist lahkuma, kuid saavad "pikenduse" ja abistavad teisi, saades selleks looduselt erilisi võimeid. Tihtipeale on nad mõistusega elavad inimesed, emotsioonivabad, koguni tundetud, kuid negatiivseid emotsioone neil pole ja teiste negatiivsed mõtteenergiad ei jää nendesse kinni. Nende arvel püsibki tasakaalus inimkonna negatiivsuse ja positiivsuse tasakaal, kus pisemgi kõrvalekalle normist kutsub esile suuremaid katastroofe teatud piirkondades.
Teise, samuti paika pidava seletuse järgi läheb piir läbi igaühe meist ning öeldakse, et parandada maailma saab ainult iseenda võrra, sest parandades ennast, muudame me samuti maailma. Kokkuvõttes hoiab igaüks, kes on otsustanud jääda rahumeelseks või ausaks kiuste asjaoludele, oma ümbruskonnas mõne suurema õnnetuse ära, mis sest, et “kõik teevad pattu ja kellegagi ei juhtu midagi”. Igal juhul on juttu kõikide energiate summast ning selle jäämisest 2%-lisse vahemikku.
Öeldakse, et alla 49% tekivad füüsilised, üle 51% vaimuhaigused – see käib tavalise, tasakaalutu stressides keskmise inimese kohta. Inimkonna kogusumma tasakaalustamiseks on lubatud isendite kuni 40%-lisi kõrvalekaldumisi kummaski suunas.
Alla 10% negatiivset energiat füüsilise maailma elanikul olla ei saagi, 10% on ainult pühakutel, 15–25% joogidel ja kõige valgustatumatel inimestel, keda on vähe, kuid kelle armastus ei ole suunatud üksikutele olenditele ega objektidele, vaid on jaotatud kõigele ja kõigile võrdselt. (Nende positiivne energia osakaal on siis vastavalt 90% ja 75–85%.) Kel on 20–30% negatiivset ehk 70–80% positiivset energiat, sel on kõik kõige paremas korras, miski maine ei osuta inimesele oma mõju, mõne puhul ka mitte füüsikaseadused. Kui negatiivsust on kuni 30% (70% "plusspoolel"), siis aitavad inimest universumi jõud ja ta võib tegelda millega iganes, pääseb igal pool justkui ime läbi ja läheb vaimumaailma siis, kui talle endale sobib.
30–40% negatiivset ehk 60–70% positiivset energiat mõjub nii, et vahel juhtub väikesi pahandusi, kuigi kõik on üldiselt hästi. 50–60% negatiivsust toob kaasa märgatavad probleemid nii peres kui ühiskonnas, 60–70% – pahandused lähevad üha raskemaks, haigused tõsisemaks. "Miinusmärgiga" 65% juures võetakse inimeselt esimest korda ära see, mida ta pidas enda jaoks eriti tähtsaks ehk armastas rohkem, kui kogu maailma. 75%st alates ei õnnestu enam miski, iga lihtsamgi tegu nõuab suuri pingutusi. Kui inimene ei paranda oma mõtteviisi ja eelistab kogu maailmale selle mingit osa (oma pere, töö, põhimõtted vms), suhtudes sellesse eriliselt, siis jääb ta sellest peagi täiesti ilma.
Selleks ajaks saab inimene aru, et mingid muutused on hädavajalikud. Mõni vaatab üle omad väärtused, mõni asub hävitama teiste omi – sõltuvalt sellest, kas ollakse valmis otsima põhjust endas või ollakse harjunud alati teistele näpuga näitama. Sensitiivi abi, meeleparandus või palvetamine aitavad, kuid pärast seisu paranemist tuleb täita hädaolukorras antud lubadusi, muidu tabab järgmisel korral inimest miski selline, et ta ei jõua abinõusid kasutusele võtta. 70–90% negatiivset energiat toovad kaasa ränga haiguse või raske õnnetuse, 90% negatiivsust on surmahaigus või surmav õnnetus.
Teised arvutusmeetodid, mõte sama
 
100%ni ei jõuta kunagi, sest kuigi aluseks võetakse 100%line tervik, kasutatakse praktiliselt sellest ainult 80% ehk protsente 10st 90ni.
Nn 90%lise tausttõenäolisusega süsteem kärbib kasutamata jäetud numbreid ja lähtub põhimõttest, et 25% on korrastamata kaos ehk isendite vaba valik ja 75% on programmeeritud või ettemääratud saatus (mis kokku teeb ikkagi 100%). 10% on selles süsteemis minimaalne näit, mis sümboliseerib täielikku võimatust.
Siin arveldatakse enamasti 79% ja 81% vahel ning numbrid pärast koma on väga määrava tähendusega: 79,7% puhul võib olla endaga rahul, kuid 78% puhul on inimene enesetapu eel. Pärast abielurikkumist langeb näit 79,2%-le, ka 79,5% on juba raske seis ja kõik hädad hakkavad külge tõmbuma. (79% ja 81% on siin 100%lise süsteemi 49% ja 51% analoogid.)
Arvestades suuremat kõrvalekallet on öeldud, et väikeste laste tervise energia näit võib olla ligi 81%, keskeas on 80%, kuid 79% on kriitiline näit isegi vanuritele. Üldist seisu määrates on nimetatud minimaalseks oma eksisteerimisega hakkamasaamise arvuks 60%, veidi parem kui päris halb oleks 62% ja "ots otsaga kokku" tuleb 65% juures. Edenemise moment saab võimalikuks 70% ümber, 75% on tavaline edukate, kuulsate ja hüvesid nautivate inimeste puhul, kuid 80% esineb päris harva ja tähendab, et olemine on peaaegu täiuslik. (Ehk just siit ülespoole jätkub eespool mainitud boddhisattvade tase.)
Arvatakse, et Tiibeti surnuteraamatu kirjutamise ajal oli inimestes 42% head ja 58% kurja, mitte 49% ja 51%, nagu praegu, sellepärast ilmuvat surmanägemustes inimesele 42 rahulikku ja 58 raevukat buddat, kuigi on öeldud, et need on ühed ja samad buddad, kes pole head ega halvad, hoopis inimene ise näeb neid sellistena vastavalt oma vaimsele kvaliteedile. Praeguse ajastu sisu on üleminek 48% ja 52% juurde.
5/6 meie mõtetest tuleb meile alati tagasi, väitis G. Aarma, seega ka kellelegi adresseeritud kurjadest soovidest jõuab pärale ainult 1/6. Seegi tagasimõju hajub laiali sedavõrd, kuivõrd see jaguneb isiku pere, rahva jms vahel. Väikesesse rahvakildu kuuluv orb saab väljaspool oma kodumaad suurema tagasilöögi kui näiteks suure rahva hulka kuuluv suure firma töötaja oma rahvarohkes kodus, tehku viimane kas või palju rohkem kurja.
Pole päris õige nimetada seda 1/6 needuse tagasipöördumiseks ega otseneeduseks, sest osa needust tuleb needjale tagasi vaid siis, kui tema bioväli on needusesaaja omast nõrgem. Needus tähendab aga sageli seda, et inimene (tahes või tahtmata) tekitas teistele füüsilisi või emotsionaalseid piinu, mistõttu toimusid (iseenesest) muutused tema bioväljas. Näiteks ei osanud ta seletada, miks ta ei tahtnud olla teisega koos, vaid vältis teist inimest või muudmoodi surmas armastuseenergia endas või teistes. Ka kogu perekonnal läheb viltu, kui üks pereliige keeldub üles tunnistamast mõnd oma eksisammu.
Oma süütunded vabastanud inimest ei saa teised enam süüdistada ka siis, kui nad süüdi on, ja võimalik, et just siis ei jää ka needused inimesele külge. Samas, kui inimene on milleski tõesti süüdi, takerdub temasse ka kogemata läkitatud sajatus nii, et seda ei saa enam tühistada.
Miks ei tasu ennast milleski süüdi tunda
 
Mõned inimesed tunnevad ennast justkui süüdi kõikide inimkonnapattude eest. On nad seda endale teadvustanud või mitte, ei jää nad märkamata "kerge saagi" otsijate poolt. Nad hakkavad ise abistama oma ärakasutajaid, igaks juhuks – muidu esitatakse mõni süüdistus, kas või abivalmiduse puudumises. Sellised inimesed hindavad ennast teiste hinnangute järgi ja võtavad endasse süü justkui sooritatu eest. Neid süüdistatakse aina ja alusetult ning nende süüd näevad ka sensitiivid, sest mõttefantoomi loomiseks piisab mõtlemisest, et keegi on süüdi.
Kui keegi idee pärast tegutseja kardab süüdistust rahaahnuses või vihkab maiste hüvede tagaajajaid, siis olgu ta püüded läbinisti vaimsed ja tunded siirad, oma hirmu ja vihaga provotseerib ta teisi süüdistama ennast just rahaahnuses. Kellel on halvustav suhtumine rahasse, see peletab ise rahaenergia eemale. Kui meie pakutud vaimsed väärtused tõrjuti ära, tuleb vabaks lasta oma meeldida tahtmine. Enne mistahes plaanide teostama hakkamist tuleb endast vaimselt vabastada, siis hakkavad nad ka ise realiseeruma. Raha tuleb lasta endast vabaks nagu iga muud stressigi, siis tuleb seda nii palju kui vaja.
Kui oleme süüdi, piisab, et tunnistame seda ausalt iseendale ja lubame, et üritame enam mitte seda eksimust korrata. Süüdioleku tunne tuleb vabaks lasta, teiste süüdistustele ei tohi reageerida ja mitte mingil juhul ei tohi vastu süüdistada.
Enne kui negatiivne mõte jõuab infopanka kinnistuda, võime selle tühistada, kuid selleks, et süütult kannatanu saaks kogeda hüvitisi saatuse poolt, peab ta vaenlasele andestama, muidu jagab ta vastutust kurjategijaga. Vaenlastele tuleb paluda elu paranemist, siis kaob neil vajadus olla meie vaenlased, aga andeks andes ja paludes tuleb tänada ka kõige halva nagu õppetunni eest. Vaenlast ei õnnestu meil sedaviisi "nullpunktile" jäädavalt lähemale tuua, kuid tema hetkeseis paraneb meie vabatahtlikult väljapakutud positiivse energia võrra, topelt "pluss" läheb aga meie arvele.
Miks ei tohi tahta midagi tõestada
 
Tõestades, et oleme head töötajad, loome võimalused oma töö ebaõnnestumiseks. Tõestades oma tarkust satume olukorda, mis teeb meid lolliks. Andes sõpradele või pereliikmetele kõik, mida suudame, tõestamaks oma ustavust, saame reedetud. L. Viilma toob näiteid pereelu vallast: kui mees tahab tõestada oma isale, et tema on parem isa, kui too oli, siis purunevad ta suhted oma lapsega. Kui naine tahab tõestada emale, et ta on oma lapsele parem ema, siis tekib palju võimalusi ta lapse elu nurjaminekuks. Kui laps tahab vanematele tõestada, et ta on hea laps, lähevad ta vanemad lahku. Tõestades, et ta on mees, saab noormees tütarlaste poolt välja naerdud jne. Kõige hullem olukord on tahtmine tõestada, et inimesel on alati õigus, sest siis tahab inimene oma õigust tõestamiseks, et teistel halvasti läheks.
Peale selle leidub L. Viilma mõtteraviõpetuses hulganisti näiteid, kuidas mõni tavaline stress poleks veel iseenesest haigust esile kutsunud, kuid tõestamise soov aitas kaasa. Teistegi teada võib tõestamise püüe nurja ajada mistahes ettevõtmise, justkui nullides ära selle energia. Kuna seda mehhanismi võib olla küllalt keeruline ettevalmistamata inimestele selgeks teha, kergem oleks ära hoida midagi, mis tõestamissoovini jõuda laseb. Mineviku primitiivühiskondi arvestades on eri õpetused sõnastatud eri viisil: kõike, mida teed, tee ainult endale; oma silm on kuningas; soov mõjutada teiste arvamust toob karmavõla jne.
Tõestamisel on nii valetamise kui tegelikkuse vägivaldse mõjutamise energia, sest millegi olemasolu tunnistamine seatakse sõltuvusse tõestaja sõnaseadmise oskustest, ajastu tehnilistest võimalustest ja kokkulepetest, mida on ja mida ei ole kasulik tunnistada olemasolevaks. Inimene mängib jumalat, justkui otsustades endast kõrgemate kategooriate saatust, kelle olemasolu ja olemus ei muutu sellest, usub inimene neisse või mitte. Inimene petab sedamoodi ka iseennast ehk oma kõiketeadvat, universumi infovõrguga ühenduses olevat alateadvust, iseendale valetamine lõhub inimese bioenergeetilist struktuuri ja lõpuks viib füüsiliste haigusteni ning füüsilisest kehast ilmajäämiseni.
Kuidas ebaõnne missioonitundest tegutsedes üle kavaldada
 
Iga loomult maailmaparandaja on "plussmärgiga" stressis ning klammerdub oma meeltega parandatavasse "halba". Sel juhul ka siis, kui ta tegevus on teretulnud, ei saada temast aru, ta kasutatakse ära või naerdakse välja, kuna entusiasti liiga pealetükkiv mõtteenergia takistab normaalset info vastuvõttu ja ergutab teisi looma enda ümber kaitsebarjääre. Samas võetakse samasugune idee vastu inimeselt, kes ei pinguta kedagi päästmaks (kellekski saamiseks, millegi saavutamiseks).
Kes tegutseb lähtudes missioonitundest, peab sellepärast enesehinnangut andes pilku kainena hoidma: ega tema tegevuses pole varjatudki kujul mõnda "maailmapäästmise" elementi, näiteks eeldusi iseenda ja oma perekonna ohverdamiseks ideaalide nimel? Kas tegevuse tagamõtteks pole millegi tõestamine või kättemaks kellelegi? Kui ideaalid on õiged, kuid neid teostatakse oskamatult või reegleid rikkudes, saavutab missioonitegelane just vastupidise efekti ja kokkuvõttes kannatab kogu maailm.
Maailmaparandaja asub tegutsema küsimata, kas seda ka vaja on. Lapshinged ehk veel vähe kordi taassündinud inimesed ei mõista, et ka ilmselge hea võib teha halba ja vastupidi, küpsem hing aga õpib enne tegutsema asumist asja olemust emotsioonivabalt ja süviti vaatama: võib-olla on see "halb" millegi hea maailmale õpetamiseks hädavajalik, kas tema taotletav muutus on õigeaegne või tooks inimkonna õppetunni meelevaldne lühendamine hoopis kahju.
Miks ei tasu millegi peale solvuda
 
Reageerida ebaõnnestumisele solvumisega on võrdne lapsiku vea kordamisega elust ellu: solvumine on saanud harjumuseks, kuid see juhtus siis, kui me polnud veel võimelised nägema teistsuguseid reageerimisevariante. Lapshingele etteseatavad katsumused on piibliloo laadis: kas annad kiusatusele alla, arvates, et keegi teada ei saa, kuid edasijõudnutele on mõeldud peenemad ülesanded.
Küpsuse taset taotlevad hinged pannakse valima õiget suhtumisviisi. Tavaline katsumus on, kui inimene seatakse olukorda, kus tema armastust ei võeta vastu – selline õppetund võib harjutuseks sattuda ette ka mõnele aineliste kiusatuste najal õppinule, kokku tegeleb vastamata armastusest järelduste tegemisega üle poole maailma.
Veel enam edasijõudnutele on probleemi uus tahk – mida teha, kui ei võeta vastu meie küpset ja siirast andekspalumist. Esimestel katsetel reageerib õppija vana lapsiku malli järgi ehk solvub, sest miski muu ei saaks tekitada hullemat solvumist. Alles mitmekordsed "kursusekordajad" õpivad solvumust ennetama, asudes teise olukorda: vahest teine pole veel lihtsalt nii küps, et mõista me käitumise tagamaid ja läbielamuste sügavust, või ta on näiteks tuim ja sellepärast ei tundnud ennast puudutatunagi sellest, mille eest andeks palume.
Miks on mõistlik vältida teistele meeldimist
 
Inimene on äpardustest ja haigustest puutumata, kuni on ta immuunne hinnangutele tema ja ta lähedaste suhtes. Sedalaadi "immuunsus" on saavutatav peaaegu vaid ühel viisil – inimene on enda jaoks keegi. Kui see on ainult tema või ka mõnede inimeste ettekujutlus, tabavad teda suurusehullustusele vastavad haigused, kui ta aga on tõesti keegi, ka universumi silmis, ei meeldi see ümbruskonnale ja inimene on sunnitud muutuma erakuks. Siis tekib teine oht – olles maailmast targem, võib inimene jätta teistele oma teadmised vahendamata, sest "kellele neid seal ikka vaja on", ja saab selle eest karistuse. Kui ta aga suhtleb maailmaga kas või kirjanduse kaudu, hoolimata, kui paljud seda ta elu ajal loevad, jääb ta terveks ja õnnelikuks.
Kui inimene ei ole veel selline "keegi", kuid ei lase oma eneseteostusel minna loomulikku teed läbi elude, vaid tahab kohe kellekski saada, siis kurvastab ta ebaõnnestumiste pärast ja saab turseid, kui ta aga tunneb ennast alandatuna, siis põletikke. Alandatus tekib, kui tahetakse heastada halba või hakatakse rabelema, kellegi poolehoidu, austust või armastust ära teenides.
Kui lennukisse koguneb seltskond, kus kõik teistele meeldida tahavad, kukub lennuk suure tõenäosusega alla. Ka mõistatuslikud laevahukud, katastroofid ja ülikiired surmahaigused on meeldida tahtmise tagajärg, vahe on ainult selles, kas meeldimisiha hävitav energia on haaranud üht või suuremat rühma inimesi.
Egoist ja empaatia
 
Kas "keegi" olija on mõnevõrra egoist? Tavaliselt ei haigestu egoistid orgaaniliselt, vaid saavad kesknärvisüsteemi funktsionaalsed häired, "keegi" olija on aga alati terve.
Mõõdupuuks on siingi immuunsus teiste hinnangute suhtes – tavalises mõttes egoisti ei huvita teiste kannatused, samas on teised on talle vajalikud kui tunnustuseavaldajad. "Keegi" (küps isiksus, tasakaalus inimene) näeb teistes vaid õpetuse andjaid, ja erinevalt nn egoistist (enesesse tõmbunust stressides inimesest) ei ole tal ohtu sattuda hüsteerilisse meeleollu vaimustusavalduste ja tähelepanu saamise rahuldamata vajaduse tõttu.
Öeldakse, et egoistil puudub empaatia. Egoistis ei tekita resonantsi ükski teistes olev energia selle tõttu, et ta on täiesti tuim, tema materiaalse tasandi kõige raskemat seisvat energiat paneb liikuma ehk ainult vali rütmimuusika. Samas saadakse empaatiast valesti aru: kui inimesel on kellestki kahju, pole tegemist niivõrd empaatia kuivõrd teadvustamata enesepeegeldusega. Kahjutunne osutab kaasatundja puhul sarnasele kogemusele, ka näitab kätte temasse peidetud probleemi, muidu ei ütleks teisega toimunu talle midagi. Kui oleme vabad mõnest konkreetsest stressist ei tekita selle stressi käes kannataja kaebused meis vastukaja ja lähevad kohe meelest.
Inimestega suheldes tuleb vabastada endast nende stressid, tekitavad nood meis vastukaja või mitte, ja igaks juhuks enesehaletsus, sest siis vabanevad ka teised sellega seotud stressid. Sest pidades mõnda endale märkamatut alla surutud stressi olematuks, võib mitteegoist sattuda järgmisesse olukorda: teisi vaadates piisab hetkekski sattuda kõrgendatud meeleollu või suhelda teistega korrakski kaasa või ka lihtsalt mõttelähedust tunda, kui toimub bioenergiate samastumine ja võime saada endale sama või veel hullema tervisehäda, kui teistel on.
Siingi pole midagi ühist empaatiaga – muretsedes kellegi pärast me samahästi kui hävitame teda, sest mure, nagu ka hirm, häbi, mõtetesse klammerdumine blokeerivad eluenergiate liikumist. Kes muretseb oma haiguse pärast, ei saa paraneda, sest muretsemine hävitab organismi isereguleerumisvõime ja paneb energiad seisma.
Universumlik õiglus erineb meile õpetatud arusaamadest õigluse kohta
Isegi paadunud ateistid oskavad nimetada umbkaudu mõnedki surmapatud: vargus, valetamine, tahtlik tapmine, abort, sodoomia, raha- ja auahnus, ülbus jt. Kuid isegi tõsiusklikud ei mõista enamasti, kui kaugele nende sõnade tähendus ulatub. Patud on küll liigne söömine-joomine-magamine ja ebapuhtad mõtted või harrastused, aga ka kurbus kui tänamatus oma olemise eest, laiskus ja olesklemine selle asemel, et midagi ette võtta, samuti meeleparanduse edasi lükkamine ning lõbutsemine ja naljatamine elumõtte puudusest tekkiva rahulolematuse peletamiseks.
Viha, mis on võimeline minema mis iganes kuritegudele, on surmapatt, kuid seda on ka kellegi tarbetu kitsendamine, kui ohver on vaene või abitu (lapsed, vanad inimesed, loomad, taimed, koguni putukad). Sellise kitsendamise alla käib ka nende ilma teenitud tasuta jätmine, nende käest viimase ära võtmine, samuti vangide piinamine, olgu nood kas või kurjategijad. Kõige rängemat tasu väärivad surmapatused, kes paluvad taevalt kättemaksu oma kannatuste eest, arvates endal selleks õiguse olevat.
Uhkus ja ülbus saavad alguse teiste kritiseerimisest ja enda paremaks pidamisest ning viivad siiruse kaotamiseni. Siis tekivad üldine uskmatus ja teiste põlgus. Toimub maise külge kinni jäämine, kus vaimsele enam ei mõelda. See on ühiskonnanormidega kooskõlas ja karistatav nii isiku kui ühiskonna puhul. Inimene peab püsima kaine isetu mõistuse juures ning jälgima, millised tunded ja mõtted tekivad tal siis, kui ta teeb ühiskonna silmis midagi väära. Võib juhtuda, et inimkonnas kehtiva moraali silmis maha laidetud teod vastavad hoopis universumi seaduste nõudmistele ja Loodus hindab neid positiivsetena, ja ka vastupidi.
Jumalakäsudki on edastatud meile inimeste poolt tõlgendatuna. Ära tapa–ära varasta–ära valeta asemel võiks olla ka lihtsalt teise ellu sekkumise keeld. Kuna surelik on vaid keha, tähendab tapmine ainult selle kasutusvõime röövimist ja tehtud valikute äravõtmist, mistahes röövimine taandub inimese tegutsemisvõimaluste piiramiseks ja vale info takistab inimese tegutsemist tema valitud suunas. Looduse seaduse järgi karistatakse võimuiha, katseid hoida ümbruskonda oma kontrolli all ja teistele oma tahte peale sundimist. Keegi ei tohi takistada teisi ise oma elu üle otsustada.
Loodusele on ükskõik, kas tegemist on heatahtlike vanemate sekkumisega lapse ameti valikusse või sõidab purjus autojuht inimese sandiks, kas teineteise valinud inimesed lahutab intrigaani jutt või seaduslik abikaasa. Ükskõik, kas kellegi kuul takistab inimese või hoopis uluki eluplaanide realiseerimist, sekkuja kaotab oma kaitstud seisuse ja satub tasu saajate järjekorda (mis võib olla just tema puhul nii väga lühike kui liiga pikk, kehtivad seal ju samuti omad seadused).
Pole vahet, kas liialdatakse "heaga" või "halvaga" – inimene, kes surub teistele peale oma abi ja armastust ning ärritub, kui teised seda vastu ei võta, saab oma tasu. Kui ta pattude nimekiri on lühem, satub ta ise palumata abivalmiduse ohvriks ning mõistab oma viga, vastasel juhul ei meenuta talle määratud karistus tema enda sooritatut, aru saamine oma eksitusest muutub raskemaks, inimene kipub oma vigu kordama ja saab veel rängema karistuse.
Kes läheb liiale oma jumalaarmastusega ning hakkab alavääristavalt suhtuma teiseusulistesse või ateistidesse, saab samaväärilise tasu, kui usus pettunud inimene, kellele jumal piisavalt tähelepanu ei pööravat. Selle eest karistatakse sama karmilt nagu jumala needmise või jätkuva patustamise eest lootuses, et jumal andestab nagunii. Samavõrd ränk eksimus on ka jumala armulisuse eitamine enesetapumõtete näol ning uskmatuses püsimine isegi vaatamata nähtud jumalaimedele.
Mis tekitab kõrvalekaldumisi "nullpunktist"
 
Inimene, kes armastab kõike elavat (kõiksust, Jumalat, Loodust, maailma) on tasakaalus ja kaitstud. Ta mõistab enda ümber toimuvat, jagamata midagi rohkem ega vähem tähtsaks või kalliks. Enamik inimesi aga armastab, vihkab või eelistab kedagi/midagi, andes oma kiindumise objektidele oma mõtteis liigse tähenduse ning rikkudes sellega nii energiate tasakaalu enda ümber kui omaenese bioenergeetilise struktuuri terviklikkust. Nii muutub oma eelarvamustes kinni olev või kellessegi/millessegi liialt kiindunud inimene kergesti mõjutatavaks mistahes väliste jõudude poolt.
Jääb siis inimene alla viirusele, satub halbade sõprade seltsi, langeb kurjategijate küüsi, konkurentide sepitsuste või mõne "juhuse" ohvriks, sõltub juba konkreetsetest tingimustest, kuid reeglina annab juhtum märku valdkonnast, kus inimene midagi valesti hindab või ületähtsustab. Seda õppetundi võimaldab looduslik jõud, mis on suunatud taastama inimese, liigi ja ümbruskonna energeetilist tasakaalu. Kui inimene ei toimi õigesti, antakse talle (näiteks haiguse näol) aega oma mõttemaailma korrastamiseks. Kui inimene ei saa õppetunnist aru, vaid näiteks süüdistab teisi, muudetakse ta võimetuks ümbrust mõjutama. Kui inimese mõtteenergiad kujutavad ümbruskonnale suuremat ohtu, peab ta süsteemist lahkuma. Ta kaotab oma füüsilise keha ja suundub oma arengutasemele vastavasse "kohta", et pärast "järeltunde" astraaldimensioonis tulla uuesti kolmemõõtmelisse maailma "eksamit" tegema.
Varjatud stressid
 
Tasakaalutud ehk stressis inimesed jagunevad oma mõtete kvaliteedi järgi "nullpunkti" suhtes kaheks: positiivselt mõtlev inimene ei näe pisiasju, teeb tühje sõnu, surub ennast teistele peale ja saab vaimseid haigusi, negatiivne inimene hoolitseb detailide eest, hoidub omaette ja põeb füüsilise keha haigusi. Teisiti jagades on samuti 2 tüüpi: nähtavate ja varjunud, maha surutud stressidega inimesed.
Avalik on viha kartmine, mitte sallimine või vihkamine – kui nähakse tigedat inimest, tekib protest. Kui see on lähedane inimene, kardab teine, et tigedus hävitab nendevahelised suhted, ja ta saab allergia. Hirm paneb vigu tegema, need aga äratavad süütundeid, mis kasvavad üle suuremateks hirmudeks ja lõpuks vihaks, mis hävitab. Kes varjab oma stressi ehk lämmatab oma hirmu, uskudes, et protestimise puhul ei armastataks teda kindlasti, saab astma. Hirmude kasvades on võimalik avalikult astuda võitlusesse paha inimese vastu ja lasta viha endasse, kus see materialiseerub sapikividena – või varjata oma viha, uskudes, et nii saab päästa suhteid, siis on tagajärjeks neerukivid. Järgnevalt hakatakse halvale inimesele halba soovima. Veidi enne seda toimub aga viha täielik kadumine vihkaja meeltest – ta ei tunne enam midagi, kuid stressid on salakavalalt alateadvusesse vajunud ja juhivad ta allakäiku edasi. Kui tekib riid, kuid oma arvamuse väljaütleja ei rahuldu, sest tal ei õnnestunud teist inimest muuta, ega loobu võitlusest, saab ta aeglaselt areneva, oma pahatahtlikkust varjates aga kiiresti areneva vähi.
Tühisest solvumisest vabanemiseks on lühike nohu, kuid see on avameelsete inimeste reageerimisviis. Kes tahab solvumist peita, sellel võib tekkida rida muid nähtusi, alates kroonilise nohu ja lõpetades haiglasliku puhtusearmastusega. Kui inimene surub sellegi maha, tekivad kõige raskemad haigused.
Kui inimene soovib tagasihoidlikult olla ülimalt hea, tekivad tal haigused ja häired ainult öösiti, sest ta alateadvus on tavateadvusest eraldatud – päeval pole tal aimugi sellest, et ta teistele meeldida soovib.
Juba varjuma hakanud ehk valitsetud hirmu tunnistatakse ainult endale ja see väljendub pinges, kanguses, jäikuses. Võimalik on ka täiesti varjatud hirm, kui isegi endal ei ole aimu, kui aga inimesel on kombeks kalduda äärmustesse, tähendab see alati hirmude olemasolu. Kui inimene on väliselt julge, kuid jagab maailma mustaks ja valgeks, on tema julgus tegelikult allasurutud ja pahupidi pööratud ülisuur hirm. Tõeliselt julge ehk tasakaalukas inimene näeb elu kahepoolsust, tal puuduvad hirmud, rõõm, kurbus ja õnnetu olek, ta on terve ja elab endale, ei hooli arvamustest ja viibib pidevas õnneseisundis.
Mida rohkem stresse inimese sees vangis on, seda mõjuvõimsam inimene on (tüüpiline poliitik). Ta mõjub teistele kui kiirgusallikas ja ta väljendab julgelt oma soove, millised teised olema peavad. Väga raske varjatud viha sunnib inimest eriti pealetükkivalt õpetama.
 
Miks ei tohi midagi häbeneda
 
Häbi on surma energiaga süütunne ja muudab tühisemadki haigused krooniliseks. Tahtmatus olla halb on juba häbi, et ei olda piisavalt hea, ja see tekitab kerged füüsilisi haigusi (kuivamisnähte, aga ka healoomulisi kasvajaid). Häbi kasvades ei taheta olla veel halvem ja saadakse raskemad haigused (kivid, skleroos), kuid ei taheta ikka veel leppida teadmisega, et ollakse halvem (siis tuleb vähk).
Häbitu ehk märkamatuks surutud häbiga inimene tahab väga paista teistele hea ja saab kergemaid psüühilisi häireid. Kui tahtmine olla hea kasvab üle uhkuseks oma ilmselge headuse pärast, haigestub ta raskemini. Selline uhke inimene halvustab ja häbeneb oma tööd, sest tal on suund aina kõrgemale, ja kahjustab sellega omaenda eluenergiaid. Ta on karm ja külm ning tõestab oma paremust, halvustades teisi, kuni tekivad vaimuhaigused.
Ühiskondlik arvamus ja koguni haridus on rajatud süüdistamisele ja häbistamisele, hinnangute andmisele ja võistlemisele. Kes ei saa tunnustust, tahab ja nõuab kiitust ning ei talu kriitikat. Mõni hakkab ennast (või keda iganes) õigustama veel enne, kui midagi ette heidetakse, sest näeb igal pool etteheiteid.
Kui kiitus tekitab tõrke, siis on kiidetavat elu jooksul liiga palju ära kasutatud. Igal juhul on ohus inimese tervis, kui kiitmine (häbistamise teine äärmus) või ühiskonna hoiakud teda mingil moel liigutavad. Enese teistega võrdlemine kogub organismi raskeid metalle, ka sunnib teisi alandama ja halvustama, häbi aga tapab tundeid. Tasakaalus inimene on kiituse ja laituse suhtes immuunne, ta võtab ennast sellisena, nagu ta on ja teda ei huvita hea-halva pingerida.
Miks tuleb hoiduda kurvastamisest
 
Kurbus on abitu inimese võimetu viha, kuid mida rohkem inimene nutab, seda armutumaks ta muutub. Kes on seesmiselt julm, see on väliselt kurb ja vastupidi. Kui väline kurbus varjub sissepoole ja vabaneb julmus, tekib kurjategija.
Kui inimene kurvastab kellegi isikliku probleemi pärast, kogunevad ta kehasse vedelikud või tekivad tsüstid, kui aga üldiste probleemide pärast, siis tursed ja healoomulised kasvajad. Pidevast kurbusest minnakse paksuks, veel edasi tuimaks, kõvaks ja raskeks, kuigi jäetakse tugeva inimese mulje. Isikliku probleemi puhul saadakse kivid, üldprobleemi puhul ateroskleroos. Julmus, kurbuse teine ots, tekitab ärajäämanähte, näiteks surnud tunnet organis või kogu kehas.
Kui inimene haletseb ennast oma kaitsetuse pärast, hävinevad ta limaskestad, kui üksinduse pärast – siis sidekude, ka veri ja lümf. Kui inimene haletseb ennast, et ta ei saa oma tahet realiseerida, kahjustuvad lihased, kui haletsetakse teadmise realiseerimatuse pärast, siis närvid. Kui jutt on konkreetsest asjast, kahjustub sellele vastav koht, muidu tekib üldine kahjustus. Mida rohkem haletsetakse, seda jõuetumaks muututakse kuni töövõime kaotuseni. 
 
Miks pole mõistlik kurja vihata
 
Nn kuri ehk "miinusmärgi" energiaga nähtused saavad negatiivsetest emotsioonidest ja vihkamisest jõudu juurde. Pealegi, mõeldes halvale tõmbame me seda endale ise ligi. Mida inimene põlgab, sellega sunnitakse teda tegelema, ja mida ta kardab, sellega vastamisi seatakse teda elust ellu, kuni ta õpib julgeks. Alati, kui meid kiusatakse, oleme teisi selleks ise provotseerinud oma iseendagi eest ärapeidetud hirmuga narrimise ees, kusjuures teistele jääb arvamus, nagu otsinuks ohver ise nende seltsi ja nemad tegid vaid süütut nalja. Et sellist olukorda endale ligi tõmmata, piisab endale üle korratud põhimõttest, et me ise kedagi ei mõnita, sest vihkame mõnitamist.
Vihkamine on alati lapsik ja ennasthävitav tegevus. Edu, mida saavutatakse "püha viha" abil, on ajutine ja pole võrreldav kahjustustega energeetilisel tasemel – olgu jutt võidetust, võitjast või nende ümbrusest. Edu saavutab hea eest, mitte halva vastu võitleja, samamoodi on rahuarmastajate ja sõjavastastega – viimased toovad oma sõjavihkamisega materiaalsesse maailma uue sõja, mis kogub realiseerumisjõudu sõjavihkajate eluenergiaid imedes. Samamoodi "toituvad" loomatapupooldajad karusnahavastaste vihast, rahumeelne loomaarmastaja loob aga oma mõttetegevusega maailma energeetilisel tasandil eeldused mõneks positiivseks muutuseks füüsilises maailmas – nagu rahu eest palvetajagi.
Et õppima ära tundma endas varjatud viha tuleb jõuda oma hingearengus maailma üldtasemest kaugele ette. Ka kõige süütum iroonia on õelus, sarkasm on ülbus ja kahjurõõm on julmus. Isegi õnnepisar on viha, sest selles on oma osa võidutsemisel minevikuraskuste üle, aga võidutsemisel on ülbuse ja parastamise sugemetega negatiivne energia. Vihavaba huumor teeb meele kergemaks ilma kedagi halvustamata, kuid kui paljudele selline huumor praegu peale läheks? Ka vihavaba rõõm, nagu ka ilma kindlaks määratud objektita armastus, on Maa peal tuttav veel väga vähestele.
Kedagi vihates saame ka ise tagasi – vihast tekivad haavad, luumurrud, nihkumised ja kõverdumised, pimedus, kurtus, nõdrameelsus, hääle ärajäämine, suguvõimetus, liikumatus, kiilaspäisus, samuti kõhnumis-, kärbumis-, kõhetumis-, kuivamis- ja ärajäämisnähud, näiteks jäsemete puudumine. Mida kangekaelsem on viha, seda kõvem on selle materialiseerumiseni tihenenud kuju organismis, näiteks kivi või kasvaja. Viha tekitab ka turseid, vedelikke kogunemist, kudede paksenemist, liiteid, rasvumist ja põletikke. Et tihenenud energia hakkaks lahkuma, tuleb lõpetada halva varjamine, hea näo tegemine, ka enese maharahustamine toimunu endale teises valguses esitamise läbi. Sest inimene on terve seni, kuni ta tunded, mõtted ja sõnad on omavahel vastavuses, siis on kõik energiad temas ja tema ümber tasakaalus. 
 
Miks pole mõistlik teisi arvustada –
 
seda ei ole võimalik teha objektiivselt. Teine inimene on ainult peegel – kõike head või halba, mida märgatakse teises, sisaldab endas märkaja ise. Mida endas ei ole, seda ei ole võimalik märgata. Viga leitakse teises, et sedasama endas mitte avastada. Häbistatakse teisi selles, mida häbiväärset teatakse iseendas, vähemalt alateadlikult. Vea eitamine endas tähendab selle jaatamist, muidu ei tekiks soovi etteheitele reageerida.
Professionaalne arvustaja ehk näiteks kirjanduskriitik kirjutab samuti vaid iseendast, lähtudes teda puudutanud pidepunktidest arvustatava autori teoses. Teised kriitikud märkavad samas teoses aga hoopis midagi muud ning eksponeerivad läbi teemaderingi valiku eeskätt omaenda maailma – nende õnn, kui see on eksponeerimist väärt.
Tuleb lubada teistel olla nii, nagu nad on, surumata neile oma soove või arvamust peale. Kui muidu välja ei tule, tasub endale sisendada: täna ei arvusta ega kritiseeri ma kedagi ega midagi.
Tuleb andestada teistele kõik, mida nad teevad meie arvates valesti, ja hoiduda korduvast solvumisest nende peale, siis muutub mõni vastane leebemaks, mõni jätab meid rahule või lahkub meie elust. Võib ka paluda, et see inimene leiaks kusagil kaugel endale koha või tegevusala, kus ta ennast tõeliselt hästi tunneks, kuid paludes seda tuleb siiralt soovida, et tal paremini läheks, mitte seda, et ta meie elust kaoks.
 
Ebaõnnestumised on Looduse esmased hoiatusmärgid
 
Kui asjad ei laabu nii, nagu inimene tahaks, siis on tavaliselt põhjuseks vihkamine, solvumine, kadedus, põlgus, ülbus, hirm, masendus, pahasoovlikkus või koguni tegutsematus eksimise kartusel.
Muud võimalikud vead: inimene kahtleb, kas tal on õigus, kahetseb oma minevikku, ei tunnista olevikus toimuvat või kardab tulevikku. Või unustab ta, et maailm koos selle elanikega ei kuulu talle ja suhtub elusolenditesse nagu oma isiklikku omandisse.
Kui inimene ei ole rahul kellegi käitumise või sündmuste käiguga, siis püüab ta sundida inimesi teisiti käituma, ärritub või muutub kurvaks – selle asemel, et võtta olukorda sellisena, nagu see on, sest just selliste olukordade lahendamist on ta siia maailma õppima tulnud.
Inimene ei taipa, et me kõik oleme üksteise õppevahendid ja igasse kriitilisse situatsiooni tuleb suhtuda nagu õppehäiresse. Isegi paratamatusesse ei tohi suhtuda surmtõsiselt, sest elu on nagu etendus, mida saab hiljem korduvalt "ümber mängida" – tõsi küll, mitte enne käesoleva "etenduse" lõppu.
Kui inimene suhtub toimuvasse valesti, annab Loodus talle mõtlemapanevalt märku mõne ebaõnnestumise näol. Kui inimene suhtub kaotustesse kergelt, antakse talle võimalus parandada oma käitumist ja mõtlemist ning ta ülesanne on lihtsam, kui antakse sama olukorra üledramatiseerijale. Tasuks õige käitumise eest võimaldatakse inimesele suuremat edu just teda huvitavas valdkonnas (ehkki oleks vale öelda võimaldatakse, sest kõik toimuv käivitub automaatselt). 
 
Õnnetusjuhtumid on Looduse järgmised hoiatusmärgid
 
Kui inimene on püstitanud vale eesmärgi, juhtub temaga rida äpardusi, kus iga järgnev ebaõnnestumine on eelmisest suurem. Kui ta teeb vale otsuse ja käitub hoiatustele vaatamata endistviisi, juhtub õnnetus, mida ei saa mitte märgata.
Kui inimene elab seal, kus ta ise tahab ja tegeleb sellega, mille poole teda tõeliselt tõmbab, saadab teda edu ka teistes valdkondades. Kui inimene aga täidab kellegi teise kohta, tekivad tal rahulolematus, jõuetus ja ärrituvus, mis veenavad teda oma elus midagi muutma. Olukorra süvenedes tekivad lahkhelid ümbruskonnaga ja esialgu kergesti märgatavad haigused, seejärel apaatia ja raskemad, varjatud haigused.
Tõsine haigus ja rasked õnnetusjuhtumid nagu autoavarii, tulekahju või rööv on viimane vihje, et inimene peaks oma hoiakud ümber vaatama. Kui ta seda ei tee, tuleb surmahaigus, millest inimene võib paraneda, kui ta teadvustab endale oma vigu ning muudab olulisel määral oma suhtumist ja käitumist.
Juhtub, et inimene täidab elu jooksul mitu ülesannet, eriti siis, kui ta vahetab korduvalt ametit või elustiili, olles eelmisega rahul ning üritades õppida midagi uut, võib-olla saada koguni uueks isiksuseks. Sõltub energeetilisest seisust eelmise elu surma hetkel, kas talle on määratud täita ühe keha elu jooksul mitme elu jagu ülesandeid või raiskab ta niisama aega ja saab karistada. Mõnel ei ole eluülesandeid, ta tuleb maailma vaid uudistama ja puhkama.
Kui inimene on oma jõu ära raisanud, koristatakse ta ära kõige sagedamini just õnnetuse läbi. 
 
Miks saab näiliselt korralik inimene kaela saatusenuhtluse
 
Inimestele, kellega Loodusel olid suuremad plaanid, esitatakse ka rangemaid nõudmisi. Kui andekas inimene unustab, et tema võimed on talle kõrgemalt antud, ja peab neid oma isiklikuks omaduseks, läheb uhkeks, naudib oma võimu või läheb sellega liiale, siis koristatakse ta seda kiiremini, kuivõrd keskmiselt suurem oli tema anne või mõjujõud teistele inimestele. Kui inimene ei pea oma suuri võimeid millekski tõsiseks ja jätab oma kõrgemalt määratud ülesanded täitmata, saadetakse ta peatselt "uuele ringile".
Vahel tuleb vastutada ka esivanemate tegude (näiteks teiste piinade hinnaga teenitud vara) eest, nii võib väikese vea teinud isik saada korraga suure karistuse.
Igal ajal on omad "halvad", millele karistust justkui ei järgne, need on "plaanilised" pahed ja tavainimene ei näe oma piiratud aja tagant, mille poolest see "halb" heaks kord osutub.
Igaüks tohib välja näidata oma pahupoolt, pahandada, teisi korrale kutsuda, kaevata ja avalikult kohut mõista, välja arvatud mõista hukka kedagi oma hinges. Õiglust nõudes tuleb kas või vaikimisi mõista oma vastast, talle andestada ja kaasa tunda. Vastasel korral võib juhtuda, et karistust jagavad mõlemad või karistada saab ainult süüdimõistja.
Karistust väärib Looduse silmis ka aus inimene, kes on hakanud ebaausaid hukka mõistma või põlgama, arvestamata, et ausad ja kelmid teevad oma "elueksamit" vastavalt eri "õppeprogrammidele", kus nõudmised on erinevad ja individuaalsed.
Inimese käekäiku ei mõjuta niivõrd tema teod ja põhimõtted kuivõrd emotsioonid ja reaktsioonid. Inimene tohib olla vaadete poolest äärmuslik, kuid kui ta nendest vaadetest lähtuvalt või hoopis vastupidiselt neile, varjatud stresside mõjul, tunneb negatiivseid emotsioone teiste elusolendite suhtes ja kas või üllatub ise, kuid oma emotsiooni ei tühista, võetakse temalt ära keegi või miski, laskmaks tal mõista, et maailm on mitmekülgne ja mitte meie kohus ei ole otsustada, milline see olema peaks, ning kui me pole rahul olemasolevaga, õpetatakse meid sellest ilma jäämisega.
Kirikus käimise, nagu ka sensitiivi külastuse puhastav mõju ei kesta tavaliselt üle nädala. Liiga paljud usklikud tunnevad uhkust enda kui õige uskliku üle või põlates uskmatuid ja teiseusulisi ning nõrgestavad sellega oma usu (egregori) kaitsvat üldmõju, aga sensitiivid ületavad endale antud volitusi ja maksavad selle eest eluga. Väidetakse, et ravides teisi paranetakse ise, kuid liiga intensiivsel sekkumisel abistamise eesmärgil takistavad aitajad inimesi kannatuste läbi õppimast, võtavad kanda teiste patte ja kulutavad ennast ära. Kui tervendaja ei ole pühak, peab ta iga teo puhul küsima luba kõrgemalt. 
 
Miks ei taba saatusenuhtlus seda ilmselgelt väärivat inimest
 
Petturid, kes võtavad kõike toimuvat kergemeelselt ja mänguna, ei saa oma tasu seni, kuni nad näiteks ei solvu ega hakka solvama teisi. Inimene võib petta karistamatult kaua, kui ta on samas lahke, heasoovlik, rõõmsameelne ja suhtub toimuvasse huumoriga. Samuti siis, kui ta tegeleb sellega, mille jaoks on ta siia maailma tulnud (see võib olla ka petmine), ja kasutab oma võimeid teiste heaks (nii tavalises mõttes teistele kasu tuues kui ka oma valelikkusega neile ausust õpetades). Karistuse saab ta aga siis, kui hakkab arvama, et talle on lubatud petta või satub vaimustusse oma osavusest.
Loodus annab aega ka palju eksinud inimestele tingimusel, et nad naudivad oma tegevust või usuvad siiralt ennast tegelevat "õige asjaga", nagu mõned jahimehed. Nii tapamaja tööline kui palgamõrtsukas võivad elada muretult, kuni nad suhtuvad tapmisesse kui hädavajalikku töösse ja neil ei teki mingeid emotsioone oma ohvrite suhtes. Kui aga loomatapja või loomaaitaja-veterinaar läheb ülbeks arvates, et loom pole inimese ees midagi, saab ta oma karistuse. Pole tähtis, tappis ta kärbse või elevandi, põhjusega või ilma, ning mitu korda.
Loomadki eksivad ja nad eemaldatakse süsteemist samade reeglite järgi – teiste valiku piiraja ja oma volituste ületaja põrkub kokku sobiva salaküti või autojuhiga, kuna aga loomadel on säilinud side tava- ja alateadvuse vahel, eksivad nad palju harvemini kui inimesed. (Omajagu koristab Loodus neidki, kellel on see side millegipärast häiritud ja nad lähevad "remonti" ehk ümbersünnile – eelisjärjekorras, kui "sidehäireid" põhjustas inimene, olgu looma vale kasvatuse, oma loodusesse sekkumise vm kaudu.)
Samuti juhtub ka kohtuotsuse täideviijaga, kes naudib hukutavate hirmu ja oma võimu surmamõistetute üle. Ka võimul olija ei vastuta mitte teistele kahju toonud eksisammude ega isegi nende ohvriks langenute saatuse, vaid meelega tehtud kurja, ennekõike oma võimu nautimise, teiste alandamise ja selliselt käituvate alandajate õigustamise eest.
Puutumatuse tingimuseks on ka täielik tuimus ehk emotsionaalne null-tasand, kuid seda ei õnnestu säilitada igavesti. Inimesele lihtsalt tekitatakse kiusatusolukord või proovilepanev juhus, kus talle midagi vähegi hinge läheb (ennasthaletsev hetkekadedus, empaatiasähvatus, mälestusterännaku mõjul tekkinud iseenda ammusega samastamine ja selle mõjul tekkinud kahetsus vms) ning hetkega kaotab ta kaitse, muutudes kättesaadavaks kõikidele, nii teda kui keda iganes sihtivatele jõududele, ja kõigile on tema puhul kõik lubatud.
Suure negatiivse energiapotentsiaaliga sündinu võib teha kõike, halvemaks minna nagunii ei saa. Inimene, kes on kurjust täis, võib elada muretult, sest ta kurjuse ulatus on liiga suur ja tasu võib jõuda temani kas või alles järgmises elus.
Sigitusvõimelised isendid saavad "pikendust" ka suurte pattude eest tasudes, sest kõigile taaskehastumist vajavatele ei jätku nende patususe tasemele vastavaid vanemaid. Ka üldiselt antakse inimesele kuni 35–40 eluaastani aega eksimiseks, ümbermõtlemiseks ja eneseparandamiseks (hiljem küsitakse "võlgu" palju rangemini).
 
Kuna inimesel on ammu katkenud side tava- ja alateadvuse vahel

ei teadvusta inimene endale oma tegelikku seisu ega märka oma varjatuid hoiakuid. Sageli pole tal rahulolematust mingi eluväärtuse suhtes ainult seni, kuni see ära võetakse, siis ilmutab inimene (tihti üllatuseks nii endale kui teistele) agressiivsust või tunneb, et elul ei ole mõtet. Samas kasvatab ja karistab Loodus inimest vaatamata sellele, teadvustab ta endale oma varjatud poolt ja silma eest varjatud reaalsust või mitte, usub ta "nendesse asjadesse" või nimetab ennast materialistiks.
Tuleb kontrollida oma hoiakuid, otsides kalduvust liialdamisele: inimeste meelest pole nad kunagi piisavalt ilusad, terved, targad, rikkad, kuulsad, võimukad jne. Rahulolematus olemasolevaga kutsub esile ebameeldivusi, kui aga hindame ennast liiga kõrgelt ja ärritume, kui teised arvavad teisiti, siis saame tagasilööke just selles vallas. Kui me ei kujuta oma elu ette ilma teatud väärtuseta, siis ükskord võetakse see väärtus meilt ära, et õpiksime olema õnnelikud ka ilma selleta.
Noort, vähe või kergelt eksinud inimest tabab hoiatav saatuselöök üsna kohe ja see on enamasti seostatav tehtud eksisammuga, mis veenab eksiteed valimata jätma. Kui inimene jääb uskuma karistamatusesse ja teeb meelega kurja, jääb ta tõenäoliselt õige pea vahele.
Vanemaealist, korduvalt või rängalt eksinud inimest ei ähvarda näiliselt miski, sest tema tee on juba tema eelnevate tegudega ette määratud ja Loodus lubab tal oma täiuseni jõuda, pakkudes võimalusi, kus ta saaks lühikese ajaga sooritada nii palju vigu, kui võimalik. Mida rohkem aega antakse inimesele karistamatuse nautimiseks, seda kibedam tasu ta osaks saab (näiteks peab ta nägema oma järglasi tema tehtu eest vastutamas).
Eakatel võetakse ära võimalus aktiivselt liikuda ja tegelda seksiga ning nüristuvad nägemine, kuulmine ja maitsmismeel. Piirates inimeste võimet nautida materiaalse maailma mõnusid ehk nõrgestades inimese füüsilist keha, eeldab Loodus, et inimene pöörab rohkem tähelepanu oma siseelule. Unepuudus on nii saatuse vihje, et on viimane aeg oma elu üle järele mõelda kui ka võimalus seda teha ning midagi parandada. Kui inimene seda ei tee, vähendatakse tal võimalust edasi eksida, nüristades ta meeli ja mõistust. Vaimselt arenenud inimestel, kes pole jäänud "käega katsutava" reaalsuse illusioonide küüsi, võivad nii füüsiline keha kui ka meeleorganid vanaduses terveks jääda. 
 
Karistust ei kutsu esile mitte ainult selged üleastumised 

nagu kasusaamine kellegi arvel ja endast vähem edukate või vähem võimekate põlgamine, vaid ka üleolev suhtumine küll rohkem edukatesse, kuid vähem vaimselt arenenud inimestesse. Karistatav on vastuhakk agressioonile (selle asemel, et tõmbuda eemale), vihale vihaga vastamine ja suhtlemine rumalate või paheliste inimestega (selle asemel, et neid avalikult vältida, neid siiski oma meeles maha tegemata).
Samuti halbade mõtete mõtlemine, negatiivses meeleolus viibimine, põhjuse otsimise asemel süü otsimine, andestamatus, vana halva meenutamine ja selle juures hea unustamine. Solvumine, kurvastamine, muretsemine ja haletsemine, arvustamine ja võrdlemine, parastamine, ironiseerimine, vaidlemine, õigustamine, vastumeelsus, igasugune "ei taha", "ei suuda" ja "ma ei --- kunagi".
Karistatav on hirmu, süü, häbi või viha tundmine, tahtmine olla teistest parem või edukam, meeldida tahtmine, millegi tõestamine, oma vaimse võimekuse demonstreerimine, enesekiitmine, endale õiglase tasu ihaldamine või nõudmine, soov omada rohkem kui meile antud, rahulolematus enda või ühiskonnaga, raskuste üle kurtmine, rahulolematus enda või ühiskonnaga, raskuste üle kurtmine.
Lisaks on pattudena kirjas oma teadmiste ainult endale hoidmine, nõuannete mitte kuulda võtmine, rasketes olukordades teiste mitteusaldamine, abipalvele mitte vastamine, ilma palumata teiste asjadesse kas või aitamissooviga sekkumine, tegelemine millegagi muuga kui see, milleks oleme siia maailma tulnud, laisklemine olles tugev ja võimekas, liialdamine une ja lõbudega ning ülearune jutukus (eriti kergemeelses toonis tõsistest või ka rõõmsatest sündmustest) jms. 
 
Kuidas pärilikkust üle kavaldada
 
Pere ja sugulased saavad üksteiselt õppust kõige valusamal kombel. Kuna lähedaste inimeste eest on raskem plehku panna, usaldatakse sugulastele just tähtsamad õppetükid ja ühte perre viiakse kokku täielikud vastandid. Tuleb meeles pidada, et eludevahelisel perioodil, oma tulevast elu kavandades, tegime me need valikud enamasti ise ja täiesti teadlikult, sest vaimolend valib raskema ülesande, et jõuda õppida rohkem erinevaid asju, aga füüsilises maailmas omandatakse eelarvamus, et tuleb valida kergem tee ning vältida väljakutseid.
Kui laps lubab endale, et ta ei ole kunagi ema sarnane, siis on ta ema stressid täielikult endasse võtnud ja maha surunud ning muutub hiljem märkamatult just ema sarnaseks. Ta kardab emaga sarnanevate inimeste energiaid ja sellega tõmbab neid ligi, kogub nende energia endasse ja muutubki samasuguseks.
Laps kas ohverdab ennast vanemate elu kergendamiseks või põgeneb, et oma elu elada saada, võttes siiski kaasa oma lapsepõlvestressid, mis provotseerivad tal samasuguste suhete tekkimist teiste inimestega. Eriti siis, kui ta oma minevikku häbeneb või varjab, mässitakse ta samasugusesse olukorda sõprade ja kaaslastega ning teda kasutatakse ära. Ta kas põgeneb uuesti, kuni mõistab kõige toimuva süvapõhjusi, või alistub ja hakkab elama teiste heaks (just sellistel puhkudel öeldakse, et heateod ei jää karistamata). Kuni ta ei vabane oma negatiivsetest tunnetest oma vanemate suhtes, leiab ta neidsamu häirivaid faktoreid järjest igas järgnevas armsamas või tema vanemates.
Mida närvilisem on ema, seda rahulikum tahab olla laps, ta surub ema energiad maha ja saab endale esialgu emale risti vastupidised haigused. Vanemaks muutudes, kui ta soovib olla ema moodi selles, milles ema oli väliselt hea, saab ta samasugused haigused nagu emal, kuid raskemas vormis (ema neurootik – laps skisofreenik).
Vastutus lapsest lahtiütlemise ja abordi eest pärandub naisliini pidi 7nda põlveni needusena, kuigi mõni põlv võib sellest pääseda. Samas, andes oma ema ja isa endast vabaks ehk neile andestades, vabaneme seitsme põlve needusest. 
 
Kuidas üle kavaldada ebaõnne peres
 
Võõrdunud pereliikmed võtavad me abi vastu, kui laseme oma mõtteis vabaks nende probleemid. Ka armastatud inimene tuleb vabaks lasta oma visualiseeritud vangikongist, mis sümboliseerib meie kiindumust, sest isegi armastada ei oska praegusel ajal ilma vihaenergiat tunnetesse lisamata peaaegu keegi. Juba armsamale kõike paremat soovides seguneb armastuseenergiavoosse omamiskirg või tahtmine hoida tema elukäiku kontrolli all, ja see ahistab mõlema poole eluenergiaid. Kuna negatiivsete energiatega on kerge ära harjuda, ei märka me neid ja nii mõnigi, kelle aura on üleni vihavärvi ja lausa "krimpsus", peab ennast kõige rõõmsameelsemaks ning positiivsemaks inimeseks ning sageli peavad teda selleks ka teised. Alles pikaaegse meeleparanduse järjel saame "nägijaks" ja võime võrrelda, kuidas tundub tõeliselt vihavaba olemine.
Tütar võis olla eelmises elus samasugune mees nagu ta isa, aga poeg nagu ta praegune ema, sellepärast tulidki nad oma tehtud vigu heastama, ise teistmoodi olles ja vanema vigu süüdi mõistmata endale teadvustades lunastavad nad osaliselt ka oma vanemate süüd.
Riieldes lapsega riidleme iseendaga lapses, aga meie lahendamata probleemid tuleb lahendada me lastelastel, sest meie lapsed võivad meenutada milleski oma vanavanemaid, kordades ja parandades nende vigu. Seega tuleb tuletada meelde kõik, mida teame oma vanaemast jne ning mõista, mis võis olla tema vigade põhjuseks, lasta need energiad vabaks, oma vanaemale andestada ja õpetada oma lastelastele teha endaga sama.
Kes elab kellegi või millegi nimel, peab selle kaotama. Kes klammerdub meessoost isikusse, jääb sellest ilma. Isegi lapsi tuleks vaimselt, läbi kujutluse, oma mõtete "kongist" vabastada, lisaks vabastada oma hirmu neist ilma jääda. 
 
Kuidas üle kavaldada ebaõnne töös
 
Kui ei vea tööl, tuleb aidata lapsi ja lapselapsi õppimises või muidu teadmiste omandamises, lisaks meenutada oma kooliaega, õpetajaid ja klassikaaslasi (võib-olla keegi vajab meie abi või tähelepanu?). Igasugune tegevus selles sfääris kergendab automaatselt meie tööolukorda, sest edu töös on energeetiliselt seotud nii õppimise kui lastega. Kes halvasti kasvatab oma lapsi, sellel tulevad ka töömured, ja kui keegi teeb halvasti tööd, saab ta endale ka raskesti kasvatatavad lapsed.
Tavaliselt saab inimene oma tahtmistele risti vastupidised tulemused ja see, mida soovitakse, jääb saamata, sest saada soovitut on võimalik enamasti vaid siis, kui see varem ihaldatu ei paku enam mingeid emotsioone.
Looduselt tasub õppida ilma pingutamata toimimist. Kui tegutseme ilma soovita keskenduda oma eesmärgile, saab see eesmärk tugeva potentsiaalse energia ja kui aeg on küps, hakkab asi arenema ise nagu mulda külvatud seeme, sest energeetiliselt ei kuulu see enam inimeste maailma, vaid loodusesse. Osaledes teiste probleemide lahendamises kiindumatult toome rohkem kasu kui olles hingega asja juures.
Taotledes midagi ainult enda huvides lõikame katki universumi energiavoolu enda poole. Kui taotlemist põhjustab kõrgemas mõttes armastus, siis ei katke selle inimese tegusid saatev energia, vaid paljuneb, luues koguni ülejääke.
Igale olukorrale tuleb reageerida loovalt, sellest õppides ja võttes seda teadmisega, et tingituna meie kõigist eelnevaist tegemistest ei saanud see olukord olla teistsugune. Kui asume võitlusele või kaitsele, kohtame vastuseisu ja pingestame olukorda veelgi.
Kuulsuse, rikkuse ja võimu taotlemine ei ole karistatavad, kuid nende ihkamine ja sellest tulenev üleolev suhtumine teistesse on lubamatud. Karistatav on nii kuulsuse, rikkuse ja võimu eitamine kui edukamate kadestamine. Kaotanud oma vale suhtumise tõttu näiteks töökoha, saame lisakaristuse, kui toimunut kahetseme ja iseennast või teisi süüdistame.
Tegeldes millegagi tasuta või sümboolse tasu eest, hinge sunnil, samuti jagades teistele oma teadmisi, vabaneme aeglaselt oma vanade eksisammude mõjust. Kiiremini käib puhastus läbi kannatuste, kuid ainult siis, kui võtame need vastu pahameeleta, tänuga, nagu õppetunni.

Allikas:

http://web.zone.ee/ilvi/indexlynxie.htm
http://web.zone.ee/ilvi/motteraviopetustepohialused.htm

Postita kommentaar

Copyright © Manaratas. Designed by OddThemes