Elas kord üks mees, kes oma lapsepõlves sõbrustas naabri-vanamehega.
Aeg läks, tekkis ülikooliaeg ja lõbustused. Siis töö ja isiklik elu. Iga hetk oli noor mees hõivatud ning tal ei olnud aega meenutada minevikku ega isegi lähedastega olla.
Ükskord sai ta teada, et naaber on surnud ja talle meenus äkki, et vanamees oli talle palju õpetanud, püüdes asendada poisi hukkunud isa. Süüd tunnetades sõitis noormees matustele.
Õhtul peale matmist astus mees surnud vanamehe tühjaks jäänud majja. Kõik oli nii nagu palju aastaid tagasi…
Ainult väikest kuldset karbikest laua peal enam ei olnud. Karbikest, mille sees oli hoiul vanamehe enda sõnade kohaselt tema jaoks kõige hinnalisem asi. Arvates, et ilmselt võttis selle keegi paljudest sugulastest, lahkus mees majast.
Aga nädala pärast sai ta postiga paki. Nähes sellel naabri nime, avas mees värisedes paki.
Paki sees lebas seesama kuldne karbike.
Selles oli kuldne taskukell graveeringuga:
„Tänud aja eest, mis sa minuga veetsid.“
Ja mees mõistis – kõige hinnalisem vanamehe jaoks oli olnud aeg, mis veedetud oma väikese sõbraga.
Sellest ajas peale püüdis mees võimalikult rohkem aega eraldada oma naisele ja pojale.
Elu mõõdetakse mitte hingetõmmete arvuga, vaid nende momentide hulgaga, mis võtavad meil hinge kinni.
Aeg voolab meist läbi igal sekundil ja teda tuleb kasutada just praegu.
Mõelge, mille nimel teie elate…
Tõlkinud Ingrid Prass
Allikas:
igorgray
Kommentaarid puuduvad