 |
| objektiiv.ee |
Hoolitsus, toetus ja tahtmine teha
lähedase inimese heaks ainult parimat – kas see siis on halb?
Kas on paha armastada, toetada,
suunata, hoolitseda, muretseda, mõtelda tema peale? On või?
Ei ole halb. Aga ainult juhul, kui te
teete seda teise heaks tema enda soovil, tema energiaga ja kui tema
püüdlused on suuremad kui teie omad.
Kui on vastupidi, kui teie energiat
on selles protsessis kordades rohkem,
st kui teie veate, veenate,
kontrollite, manitsete,
et sellel teisel (mehel, vennal, isal,
emal, sõbrannal, sõbral, täiskasvanud pojal või tütrel jne) on
seda väga vaja –
tegeleda oma tervisega, kaalu
langetada, minna ära alkohoolikust elukaaslase juurest, saada
kõrgharidust, tegeleda spordiga, asuda elama mujale, leida teine
töö, jätta joomine maha, muuta oma elu,
siis te muudkui panustate,
panustate, panustate.... OMA energiat.
Aga teie lähedane teeb teile teene, et
teeb seda enda heaks...
Ja ongi kõik, oletegi lõksus!
Ärge vedage teist enda energia
arvel! Ärge sattuge sellesse lõksu!
Mäletate, koolis õpetajad rääkisid:
„Seda on Sulle vaja! Õpi, püüa! Seda on sulle vaja!“
Kellele
on vaja? Kas laps või teismeline tunnetab, et tal on vaja õppida?
Ei. Aga kellel seda vaja on?
Õpetajatele,
vanematele – igat liiki päästjatele ja „nõudjatele“.
Lapse
enda soovi energiat selles ei ole. Tema vajab hoopis midagi muud
(enda arvates), igatahes mitte õppimist.
Kui
seda, mida te teete lähedase heaks, on rohkem teile endale vaja, kui
talle, siis muutute mitte toeks, millele saab toetuda, vaid
päästjaks. Selleks, kes veab teist enda energia arvel.
Päästja – see on see,
kes veab teist enda energia arvel.
Päästmine
on vajalik ja tähtis! Siis, kui majas on tulekahju ja on vaja
lämbuvaid inimesi enda turjal välja viia. Kui inimesed on abitud ja
ei suuda ennast aidata. Kui nad on halvatud, tummad, astmahoo käes,
raskes alkoholijoobes, narkootikumide mõju all, jões uppumas,
avariisse sattunud, varingute all jne. Momendil, kui inimesel on väga
abi vaja ja ei saa iseendale toetuda.
Kõigil teistel juhtumitel
on enda päästmine inimese enda vastutusel.
Ka sild oma unistuseni
tuleb tal ehitada iseenda energiaga.
 |
| bocadolobo.com/blog/architecture/ |
Aidata,
toetada, soovitada – palun! Aga nii, et teie energiat selles
aitamises ja toetuses oleks nii umbes kuni 20 % sellest, mida teeb
see teine inimene ise selles suunas.
Kui
tal ei ole jõudu, energiat, soovi – minna selles helges suunas,
mida teie tema jaoks ette näete – võimalik, et see tee ei olegi
tema jaoks.
Aga
kui on kasvõi mingisugune soov ja isiklik energia, siis las ta
investeerib seda energiat nii palju, kui suudab, ehitades aegamööda
oma isiklikku silda oma helge tuleviku poole.
Kui teie muutute selle silla
peamiseks tugisambaks, kõige huvitatumaks isikuks sellest, et sellel
suurepärasel inimesel kõik õnnestuks
(et
elukaaslane jätkas joomise, poeg astuks ülikooli, tütar lõpetaks
ülikooli, sõbranna leiaks sobiva töö, ema hakkaks oma tervisega
tegelema, vend realiseeriks oma andekust jne),
siis riskite võtta endale
palju suurema koorma, praktiliselt kõik, ja täieliku vastutuse oma
ürituse õnnestumise eest.
Peale
selle on suur risk, et inimene, kelle õnne te nii innukalt soovite,
ühel ilusal hetkel saadab teid pikalt kõige oma siira toetuse ja
täpse nägemusega õnnelikust saatusest.
Ja
kogu teie jõud, energia ja aeg saavad saadetud korstnasse, maha
tallatud ja väärtusetuks muudetud.
Mingit
tänu, millele te hinges nõnda lootsite, te ei saa. Ei armastust, ei
tänulikkust. Ainult sügava solvumistunde, pettumuse nina enda
rumaluse ja ärakasutatuse tunnetamise. See on see, mis jääb
kangelasele-päästjale, kes headest kavatsustest rügab ja tirib
teist, soovides armastatud ja lähedastele inimestele vaid parimat.
Ligilähedane õige valem
energia panustamise suhtes oleks
20+ 80,
kus 80 % - see on inimese enda
pingutused ja 20 % on teie abi ja tugi.
See
kehtib tegelikult ka näiteks finantsabi andmises ( ka
organisatsioonides, ettevõtetes). Kui inimene tahab mingit ideed,
mis talle meeldib, realiseerida, siis peaks ta ise panustama rohkem,
umbes 80 %. Teised siis toetavad 20 % ulatuses, mitte rohkem. See on
normaalne.
Päästjad muutuvad sageli „õige elu“ diktaatoriteks, vaeste päästetavate jälitajateks, muutes nad oma isiklike ambitsioonide ohvriteks.
Enne, kui kedagi päästa, küsige endalt: „Aga kellele seda vaja on? Kes on kõige rohkem huvitatud sellest, et kõik see toimuks?“
Kas mees tahab joomist maha jätta, naine tööd leida, ema tegeleda tervisega, õde kõhnuda, venda võlgadest lahti saada? Kas unistab teie poeg ülikooli astumisest või tütar inglise keele selgeks saamisest? Kas sõbrannal on vaja uut tööd või rahuldab teda vana?
Ja kõige tähtsam – kas inimene ise panustab oma energiat kõigesse sellesse.
!!!
Päästja võib saada „toetajaks“, kui ta nagu täiskasvanud inimene annab lapsele käe, kes sammub mööda kitsast äärt ehk piiri:
„Tahad minna, kas sul on huvi, kas sulle meeldib see? Siin on sulle minu käsi! Toetan!“
/Irina Davõdova, nõustaja, psühholoog/
Tõlkinud Ingrid Prass
CopyRight
©
Allikas: econet
Postita kommentaar