Päästja teine külg

objektiiv.ee
Hoolitsus, toetus ja tahtmine teha lähedase inimese heaks ainult parimat – kas see siis on halb?
Kas on paha armastada, toetada, suunata, hoolitseda, muretseda, mõtelda tema peale? On või?

Ei ole halb. Aga ainult juhul, kui te teete seda teise heaks tema enda soovil, tema energiaga ja kui tema püüdlused on suuremad kui teie omad.

Kui on vastupidi, kui teie energiat on selles protsessis kordades rohkem,
st kui teie veate, veenate, kontrollite, manitsete,
et sellel teisel (mehel, vennal, isal, emal, sõbrannal, sõbral, täiskasvanud pojal või tütrel jne) on seda väga vaja –
tegeleda oma tervisega, kaalu langetada, minna ära alkohoolikust elukaaslase juurest, saada kõrgharidust, tegeleda spordiga, asuda elama mujale, leida teine töö, jätta joomine maha, muuta oma elu,
siis te muudkui panustate, panustate, panustate.... OMA energiat.

Aga teie lähedane teeb teile teene, et teeb seda enda heaks...
Ja ongi kõik, oletegi lõksus!

Ärge vedage teist enda energia arvel! Ärge sattuge sellesse lõksu!

Mäletate, koolis õpetajad rääkisid: „Seda on Sulle vaja! Õpi, püüa! Seda on sulle vaja!“

Kellele on vaja? Kas laps või teismeline tunnetab, et tal on vaja õppida? Ei. Aga kellel seda vaja on?
Õpetajatele, vanematele – igat liiki päästjatele ja „nõudjatele“.
Lapse enda soovi energiat selles ei ole. Tema vajab hoopis midagi muud (enda arvates), igatahes mitte õppimist.

Kui seda, mida te teete lähedase heaks, on rohkem teile endale vaja, kui talle, siis muutute mitte toeks, millele saab toetuda, vaid päästjaks. Selleks, kes veab teist enda energia arvel.

Päästja – see on see, kes veab teist enda energia arvel.

Päästmine on vajalik ja tähtis! Siis, kui majas on tulekahju ja on vaja lämbuvaid inimesi enda turjal välja viia. Kui inimesed on abitud ja ei suuda ennast aidata. Kui nad on halvatud, tummad, astmahoo käes, raskes alkoholijoobes, narkootikumide mõju all, jões uppumas, avariisse sattunud, varingute all jne. Momendil, kui inimesel on väga abi vaja ja ei saa iseendale toetuda.

Kõigil teistel juhtumitel on enda päästmine inimese enda vastutusel.

Ka sild oma unistuseni tuleb tal ehitada iseenda energiaga.

bocadolobo.com/blog/architecture/
Aidata, toetada, soovitada – palun! Aga nii, et teie energiat selles aitamises ja toetuses oleks nii umbes kuni 20 % sellest, mida teeb see teine inimene ise selles suunas.
Kui tal ei ole jõudu, energiat, soovi – minna selles helges suunas, mida teie tema jaoks ette näete – võimalik, et see tee ei olegi tema jaoks. 
 
Aga kui on kasvõi mingisugune soov ja isiklik energia, siis las ta investeerib seda energiat nii palju, kui suudab, ehitades aegamööda oma isiklikku silda oma helge tuleviku poole.

Kui teie muutute selle silla peamiseks tugisambaks, kõige huvitatumaks isikuks sellest, et sellel suurepärasel inimesel kõik õnnestuks
(et elukaaslane jätkas joomise, poeg astuks ülikooli, tütar lõpetaks ülikooli, sõbranna leiaks sobiva töö, ema hakkaks oma tervisega tegelema, vend realiseeriks oma andekust jne),
siis riskite võtta endale palju suurema koorma, praktiliselt kõik, ja täieliku vastutuse oma ürituse õnnestumise eest.

Peale selle on suur risk, et inimene, kelle õnne te nii innukalt soovite, ühel ilusal hetkel saadab teid pikalt kõige oma siira toetuse ja täpse nägemusega õnnelikust saatusest.
Ja kogu teie jõud, energia ja aeg saavad saadetud korstnasse, maha tallatud ja väärtusetuks muudetud.

Mingit tänu, millele te hinges nõnda lootsite, te ei saa. Ei armastust, ei tänulikkust. Ainult sügava solvumistunde, pettumuse nina enda rumaluse ja ärakasutatuse tunnetamise. See on see, mis jääb kangelasele-päästjale, kes headest kavatsustest rügab ja tirib teist, soovides armastatud ja lähedastele inimestele vaid parimat.

Ligilähedane õige valem energia panustamise suhtes oleks 20+ 80,
kus 80 % - see on inimese enda pingutused ja 20 % on teie abi ja tugi.

See kehtib tegelikult ka näiteks finantsabi andmises ( ka organisatsioonides, ettevõtetes). Kui inimene tahab mingit ideed, mis talle meeldib, realiseerida, siis peaks ta ise panustama rohkem, umbes 80 %. Teised siis toetavad 20 % ulatuses, mitte rohkem. See on normaalne.

Toetuse ja enda pealesurumise (oma tingimuste pealesundimine, kontroll, rõhumine) vahel on ÕHUKE PIIR.
Päästjad muutuvad sageli „õige elu“ diktaatoriteks, vaeste päästetavate jälitajateks, muutes nad oma isiklike ambitsioonide ohvriteks.
Enne, kui kedagi päästa, küsige endalt: „Aga kellele seda vaja on? Kes on kõige rohkem huvitatud sellest, et kõik see toimuks?“
Kas mees tahab joomist maha jätta, naine tööd leida, ema tegeleda tervisega, õde kõhnuda, venda võlgadest lahti saada? Kas unistab teie poeg ülikooli astumisest või tütar inglise keele selgeks saamisest? Kas sõbrannal on vaja uut tööd või rahuldab teda vana?
Ja kõige tähtsam – kas inimene ise panustab oma energiat kõigesse sellesse.

!!!

Päästja võib saada „toetajaks“, kui ta nagu täiskasvanud inimene annab lapsele käe, kes sammub mööda kitsast äärt ehk piiri:

Tahad minna, kas sul on huvi, kas sulle meeldib see? Siin on sulle minu käsi! Toetan!“


/Irina Davõdova, nõustaja, psühholoog/


Tõlkinud Ingrid Prass
CopyRight ©


Allikas: econet

Postita kommentaar

Copyright © Manaratas. Designed by OddThemes