Kaks lumehelvest

flickr.com/photos/yellowcloud
Oli uue aasta esimene öö.
Langes kohevat lund. Ilm oli tuuletu. 

Seetõttu langesid suured lumeräitsakad imelises tantsus aeglaselt keereldes maa poole, helkides vastu tänavalaternate tuledes.

Kaks kõrvuti lendlevat lumehelvest vestlesid ning võtsid käest kinni, et teineteist mitte kaotada.


„Nii ilus on õhus liuelda, lendu nautides!“
„Me ei lendle, vaid lihtsalt kukume,“ - konstateeris teine.

„Kohe, kui me kohtume maaga, muutume me ilusaks, valgeks ja kohevaks vaibaks.“
„Ei, me oleme lumehelbed ning lendame vastu oma hukule. Maal tallavad inimesed meid lihtsalt ära,“ - vastas teine.

„Kevadel muutume helisevateks ojakesteks ja kibeleme mere poole. Me elame igavesti!- ütles esimene lumehelves naeratades.“
„Ei, kevadel me muutume tumedaks, sulame ja kaome igaveseks,“- vaidles teine vastu.

Niimoodi maale lähenedes, lõpetasid nad oma jutu ning lasid kätest lahti.

Ja kumbki neist lendas oma saatusele vastu. Sellisele, mille oli valinud ise.


Häid valikuid kõigile!

/tundmatu autor/

Tõlkinud Ingrid Prass.
CopyRight ©

Allikas:

Postita kommentaar

Copyright © Manaratas. Designed by OddThemes