 |
| flickr.com/photos/yellowcloud |
Oli uue aasta esimene öö.
Langes kohevat lund. Ilm oli tuuletu.
Seetõttu langesid suured lumeräitsakad imelises tantsus aeglaselt
keereldes maa poole, helkides vastu tänavalaternate tuledes.
Kaks kõrvuti lendlevat lumehelvest
vestlesid ning võtsid käest kinni, et teineteist mitte kaotada.
„Nii ilus on õhus liuelda, lendu
nautides!“
„Me ei lendle, vaid lihtsalt kukume,“
- konstateeris teine.
„Kohe, kui me kohtume maaga, muutume
me ilusaks, valgeks ja kohevaks vaibaks.“
„Ei, me oleme lumehelbed ning lendame
vastu oma hukule. Maal tallavad inimesed meid lihtsalt ära,“ -
vastas teine.
„Kevadel muutume helisevateks
ojakesteks ja kibeleme mere poole. Me elame igavesti!- ütles esimene
lumehelves naeratades.“
„Ei, kevadel me muutume tumedaks,
sulame ja kaome igaveseks,“- vaidles teine vastu.
Niimoodi maale lähenedes, lõpetasid
nad oma jutu ning lasid kätest lahti.
Ja kumbki neist lendas oma saatusele
vastu. Sellisele, mille oli valinud ise.
Häid valikuid kõigile!
/tundmatu autor/
Tõlkinud Ingrid Prass.
CopyRight
©
Allikas:
Postita kommentaar