Kord läks keegi mees targa juurde ja küsis: “Ütle, auväärne õpetaja, kui palju sõpru peab inimesel olema?
Olen kuulnud kõnekäändu: “Parem sada sõpra, kui sada rubla,” aga mulle tundub kuidagi kunstlik soetada nii palju sõpru. Ja pealegi, inimese sisse ei näe ning mitte alati ei saa kohe aru, kas tegemist on tõelise sõbraga.
Ausalt öeldes, ei saa maa alati iseendaski kindel olla.”
“Annan sulle vastuse,” lausus tark, “õigemini sa leiad selle ise. Kas sa näed seda kõrget õunapuud? See on üks kõrgemaid õunapuid maailmas. Mine too mulle kõige kõrgemalt puu ladvast üks õun.”
Mees ajas pea kuklasse, nägi kõrgel puu ladvas punavaid õunu ja ütles: “See on tõesti väga kõrge puu. Kuidas ma õuna sealt kätte saan?”
“Sa kutsu mõni sõber appi, koos saate kätte,” soovitas tark.
Mees kutsus ühe sõbra appi ja ronis selle õlgadele, aga puulatv jäi kättesaamatuks. “Midagi ei tule välja,” kurtis ta.
“Kas sul rohkem sõpru pole?” küsis õpetaja naeratades.
Mees kutsus veel mõned sõbrad-tuttavad. Nad ronisid üksteise kukile, moodustasid püramiidi, nohisesid ja pingutasid, kuid puu ladvani ometi ei ulatunud.
Tark, kes oli kõike seda kõrvalt jälginud, lausus viimaks mehele: “Kas nüüd taipasid, kui palju on inimesel sõpru vaja?”
“Jah, õpetaja, mõistan,” vastas mees äralöödud põlve hõõrudes. “Sõpru on vaja hästi palju – nii palju, et suudaksime üheskoos toime tulla suvalise probleemiga!”
Õpetaja vangutas pead; “Vahel võib-olla tõesti on palju inimesi vaja. Aga enamasti piisab ühest arukast, kes taipaks redeli tuua.”
Tõlkinud Ingrid Prass
Kommentaarid puuduvad