See maa...

fotki.yandex.ru/next/users/madam-rat/
See porine maa
võtmata kartulitega
on minu.

Need paakeveest põdurad niidud
paari viletsa kuhjaga
on minu.

See ohakaräämas paepealne põld,
see kassitappudes teeäärne räga,
see laukaraba,
see mädasoo.
Nad on minu.

Mina vastutan nende
ja nemad minu eest.

Siit läheb mu tee -
mättalt mättale
üle õõtsuva kamara,
ümber vilkumas laugaste veesilmad,
päikene põhjas.

Kas peaksin ma pidama paremaks
sooldunud mättaid
kui laukavee valgust?

See on olnud mu töö -
võtta kartuleid porisel põllul,
selg kumeras, sõrmed mullas,
taeva tuhm
vihmaveest vettinud palakas
õlul.

Kas peaksin ma põlgama
halli lõikusepidu?
Kas armastama
kumeraks kooldunud selga?

See on olnud mu maa -
ohakatutid ja paekivi klibu,
näputäis mullasõmerat,
rabadikud,
koovitajate huiked sooviku kohal,
umbtihnik tee ääres,
kassitapp kägistamas vaarikavart.

Ja kassitapu hele õis,
valge ja puhas,
nagu ei teaks ta,
mida teeb väät.

Paeklibu põue
olen raputanud seemne,
sooviku servale juhatanud karja,
läinud koju,
koovitajate kõne kõrvades,
jala all ohakate karedad käpad,
südame küljes kassitapu õis.

Kuidas peaksin ma vihkama kassitappu?
Miks manama loopealse klibust mulda?
Miks igatsema paradiisi palmisalusid
ja mustade muldade mahedust?

Siit läheb mu tee,
see on olnud mu töö
ja see minu maa.
Mina vastutan tema
ja tema
minu eest.



/Ellen Niit/

Postita kommentaar

Copyright © Manaratas. Designed by OddThemes