Järv



http://highpeakspureearth.com
Üks vana zen-õpetaja väsis oma õpilase kaeblemisest.
 
Ühel hommikul saatis ta õpilase välja soola tooma. 
 
Kui õpilane oli tagasi, laskis õpetaja tal panna käputäie soola klaasi vee sisse ja ära juua.
 
"Kuidas maitses?", küsis õpetaja.
 
"Mõru", vastas õpilane.
 
Vana õpetaja hakkas itsitama ja palus noorel mehel panna samasugune käputäis soola järvevee sisse. 
 
Nad jalutasid järve ääres ja kui noor mees oli käputäie soola järve puistanud, palus vanamees õpilasel seda vett järvest nüüd juua.
 
"Kuidas maitses?", küsis vana õpetaja.
 
Noormehel tilkus vesi suunurkadest alla ja ta vastas: "Värskelt"
 
"Aga kas soola järgi maitses?", küsis õpetaja.
 
"Ei", vastas õpilane.
 
Selle peale istus vana õpetaja tõsise õpilase kõrvale maha ja seletas leebelt:
 
"Elamise valu on puhas sool, ei vähem ega rohkem. Kogus on täpselt sama. 
Aga mõruduse astet tunneme sõltuvalt selle ruumi suurusest, kuhu me elamise valu paigutame. 
Seega, kui tunneme valu või piina, saame me teha ainult üht.... laiendada oma ruumi piire.
Lõpeta olemast klaas. Saa järveks."
 

Tõlkinud Ingrid Prass
CopyRight ©

Postita kommentaar

Copyright © Manaratas. Designed by OddThemes