Munapühade algupära. Riitustest sel ajal

http://www.erm.ee/et/

Nii ülestõusmispühade aeg kui paljudes keeltes ka nimi seostub tegelikult paganlike riituste ja legendidega.


Loe sõna "paganlik" tõelisest tähendusest ning kristluse poolt halvustava tähenduse omistamisest siin: https://et.wikipedia.org/wiki/Paganlus

Muide piiblis ei leidu nimetust "lihavõtted", mida aga paljudes maades kasutatakse.



See püha on oma nime saanud paganliku koidu- ja kevadjumalanna Ostara järgi. Ostara oli see, kes võttis vastu Balderi, keda tema puhtuse tõttu kutsuti Valgeks Jumalaks ja ka Päikese Jumalaks, sest tema laup andis inimkonnale valgust.

Entsüklopeedia „Britannica” ütleb: "Ingliskeelse nimetuse „Easter” päritolu pole päris selge; anglosaksi preester Bede tuletas selle 8. sajandil anglosaksi kevadejumalanna Eostre nimest." Arvatakse ka, et see võib olla seotud foiniikia viljakusjumalanna Astartega, keda babüloonlased nimetasid Ištariks.

Inglisekeelne Easter ja saksakeelne Ostern tuleb õpetlaste väitel skandinaavia ja germaani mütoloogiast, kus on sarnase nimega viljakuse jumalanna, kellele pühendatud pidusid peeti kevadisel pööripäeval.

Muistses Lähis-Idas oldi tänapäeva maailmast märksa enam seotud maa ja looduse tsüklitega. Inimeste ellujäämine sõltus maa viljakusest ja saakidest. Nad ootasid ja tervitasid kevadet, mil maa muutus pärast pikka talvist kõledust taas viljakaks.

Paljud rahvad tähistasid kevade saabumist oma jumalate ja jumalannade, eriti viljakusega seotud jumaluste kummardamisega. Selliste jumaluste seas olid Baal ja Astarte ehk Ashtoreth, keda on Piiblis sageli mainitud ja hukka mõistetud. Nende kummardamisega kaasnes tavapäraselt rituaalne seks, millega loodeti soodustada viljakust kogu maal.

Muistsed ülestõusmispidustused...
Mida jumalanna Ishtari austamine endast kujutas? Ishtari templites oli palju preestrinnasid ehk pühasid prostituute, kes etendasid sümboolselt loodustsükli viljakusriitusi. Ishtari on samastatud foiniikia Astarte, semiidi Ashtorethi ja sumeri Inannaga. Tugevad sarnasused on ka Ishtari ja egiptuse Isise, kreeka Aphrodite ning rooma Veenuse vahel.

Nii ka kiik ja kiikumine on sigivuse sümbol. Kiige liikumine seostub nii aastaaegade vaheldumise, kuu ja päikese tõusu ning loojumise kui ka suguühte rütmiga.

Enamikul Euroopa rahvastel seostatakse kiikumist muistse kevadise agraartavandiga. Rituaalne kiikumine pidi tagama algaval hooajal põllu, karja ja inimese edenemise ning viljakuse. Euroopa rahvastel kuuluvad viljakustavanditesse ringmängud ja tantsud taluõuedel või aitades, kiikumine või seda imiteerivad tegevused. Lõunaslaavlasedki uskusid, et puuokste, köite ja kiikedega kiikumine soodustab maa viljakust ja inimeste tervist ning aitab võidelda kurjade jõudude vastu.

Viljakuse taotlemine on olnud keskne ka eesti kiigetraditsioonis, kuid Lõuna-Eestis ja Põhja-Eestis näib kiikumisel omakorda olevat mõneti erinev funktsioon. Lõuna-Eestis domineerib taotlus olla kogu suve terve ja ilus. Kiikumisele omistati ka puhastavat toimet. Lõuna-Eestis, nii nagu ka Lätis ja Valgevenes, usuti, et kiikumine tõrjub putukahammustusi. Setus ja Võrumaal, samuti Lätis usuti, et kevadine kiikumine tagab hea taimekasvu, sealhulgas soodustab lina ja kanepi sirgumist. Ka Leedus usuti kiikumisest edu linakasvule.

Neist kaugetest kommetest olevat säilinud tänapäevani lihavõttejänes viljakuse sümbolina (jänesed kui viljakussümbolid pärinevad Euroopa ja Lähis-Ida muistsetest paganlikest kevadpidustuste kommetest) ja värvitud munad, mis võivat seostuda kõige lihtsamal moel kevadise värvikirevusega, aga veelgi olulisemalt sümboliseerivad munad uue elu algust ja potentsi. Maailm sünnib ju munast.


Mõnes kultuuris arvati, et kaunistatud lihavõttemunal võib olla maagiline võime tuua õnne, jõukust ja tervist ning pakkuda kaitset
"Munade veeretamine", Jüri Arrak


Ammustest aegadest on ka tõendeid, et nende pidustuste ajal peetud võistlustel veeretati mune. Munade roll seisneb selles, et vanasti oli ülestõusmispühale eelneva paastuaja jooksul keelatud munade söömine. Samas on ka munade veeretamine sümboolselt kui viljakusriitus.

Komme otsida lihavõttejänese toodud mune pole lihtsalt lastele mõeldud mäng, vaid osa iidsest viljakusriitusest.

Uued pühaderiided. Peeti ebaviisakaks ja halba õnne toovaks, kui skandinaavia kevadejumalannat Eastret ei tervitatud uutes rõivastes.


Varahommikused jumalateenistused. Selliste teenistuste pidamine tuleneb muistsete päikesekummardajate riitustest, mida viidi läbi kevadisel pööripäeval, et tervitada päikest ja selle väge anda kõigele kasvavale uus elu.

LIIVLASTE MAAGILISI TEGEVUSI SEL AJAL (palju sarnast on ka Eestis):

Kui suure neljapäeva ja reede maagilised toimingud olid liivlastel kodused, varjujäävad või isegi tahtlikult varjatud, siis ülestõusmispühad ise vastanduvad neile järsult oma avalikkuse ja pidulikkusega.

http://nagi.ee/photos/Ijaniina/
Liivlastel olid ülestõusmispühad üheks tähtsamaks ohverdamispäevaks

Ohvrina võib vaadelda ka orasepõldude, hoonete ja - mis käesoleva teema seisukohalt eriti oluline - paatide ehtimist haljaste okstega. 
Sel puhul on tegemist üldtuntud haljaste okste kui elujõu ja edenemise sümbolitega, mistõttu ehtimises võib teiselt poolt kontaktmaagia ilmingut näha.




Harrastati rohkesti mitmesuguseid maagilisi toiminguid. Liivi kalurid näiteks suitsetasid suure neljapäeva hommikul sipelgapesadega võrke, püüdes seda sealjuures salaja teha. Samalaadset maagiat on harrastanud ka eesti kalurid, kes sel päeval valmistasid, parandasid ja suitsetasid püüniseid. Eeskätt oli see levinud läänerannikul ja saartel, kuid mõnevõrra mujalgi. Lauldi loitsulaule kalaõnneks. Seda ka Eestis.

Puude ("linnupuude") toomine suure reede hommikul oli hoopis teise tähendusega. Nagu eestikeelne nimetuski viitab, loodeti selle toimingu tagajärjel suvel palju linnupesi leida. Huvitaval kombel on siiski üks teade, mis kõneleb kalaõnne taotlemisest puude tuppatoomise kaudu, kuid see on kirja pandud Kagu-Eestist.

Sellesama Eestis tehtava kombega usuti toovat tugevust ja tervist. Suure neljapäeva hommikul toodi sülega tuppa juhuslikult haaratud katuselaaste või põletispuid. Mida rohkem puid tuppa toodi, seda rohkem linnupesi sellel suvel leiti.
Nii sai ennustada ka abiellumist – paaritu arv puid märkis üksikuks jäämist, paarisarv aga abiellumist. Eriti levinud oli see komme 25. märtsi maarjapäeval tegemiseks.

Niisuguste maagiliste toimingute kõrval olid liivlastel tuntud ka söögi- ja joogiohvrid, mida toodi sel päeval nimeliselt Mereemale. Arvukate sellekohaste teadete hulgast pälvivad tähelepanu eriti mõned, mille kohaselt Mereemale ohverdasid just perenaised, kes ju ise polnud merelkäijad. Sel puhul näib tegu olevat maiste perenaiste ja mere perenaise omavahelise suhtlusega. Andideks on üldiselt olnud viin ja sai, kuid ka suhkur. Tekstide enamus kõneleb esimese püha varahommikul randa "linde äratama" tulnud noormeestest ja neidudest ohverdajaina. Tavandi sünkretistlikku iseloomu avab hästi üks asjaomane tekst, milles ohvri saajana on nimetatud kord Mereema, kord jälle Maarjaema.

Kuna ülestõusmispühad langevad püügihooaja alguse ümbrusse, siis võibki arvata, et algsemalt kuulus Mereemale ohverdamine kevadise esmakordse merelemineku juurde, mispuhul ohverdajaiks olid muidugi kalurid ise - loodetava vastuanni vahetud saajad. (Olemasoleva materjali põhjal olid küll esimese merelemineku ohvrid teiselaadsed. Need olid kas otse kalapüügiga seotud esemed, nagu võrgutükk, köiejupp või siis laialt tuntud maagilise tähendusega villane lõng). Andide merre viskamisel lausuti vormellikke soovisõnu, millele analoogilisi kasutati ka ülestõusmispühadel ohverdades. Nendega taotleti Mereema vastuande kalade näol ning tema võimalike pahameeleavalduste, tormi ja püüniste kaotsimineku vältimist.

VEEL KOMBEID:

Loitsulaulud merel kalasaagi õnneks, rannas laulmiseks.
"Tursad tulgu meie merde, muda mingu muude mutsa" (Jämaja)
Suured kalad meite merde, väiksed kalad teiste merde. Siiad sibavad seenule, aavid aavad akenuse." (Muhu)

Lihavõttehommikul enne päikesetõusu panna kas hõberaha ehk mingisugune muu hõbeasi silmapesuvette ja siis pesta selle veega silmi. Silmapesuvette võib ka kraapida veidi hõbedat – tervistamisriituste keskne abivahend – või siis pesta pajutibude veega. Arvatakse, et siis silmad ikka selgeteks ja terveteks jäävad, kus neid niisuguse veega pestud.

Munade värvimine ning sugulaste ja sõpradega vahetamine. Mõnel pool viidi muna ristteele, et haigusi ära hoida. Üldine komme on munade koksimine ehk tiksutamine. Kes munaga teise muna katki lööb, saab selle katkise muna endale. Tütarlaste kohta väidetakse, et see neiu, kelle muna katki läheb, saab enne mehele.

Äädikas leotati muna pehmeks, siis pandi pudelisse ja kallati vett peale. Kaks munakoore poolt pandi vette, vesi aeti ringi käima. Koortele pandi nimed: ühele poisi, teisele tüdruku. Vaadati, kas pooled kokku saavad. Kui kokku said, siis pidi poisist ja tüdrukust paar saama.
Saksamaalt on meile tulnudurvitamine — esimese püha hommikul urbadega peksmine, sest urvakimp esindab eluvitsa, mis peab lüüasaajatele tervist ja jõudu tagama.

Postita kommentaar

Copyright © Manaratas. Designed by OddThemes